Eile juubeldasin, kui hirmus hea ema ma olen ja sama päeva õhtuks oleksin ma äärepealt oma lapse ära kaotanud. Nimelt oli meil eile suuremat sorti aiapäev. Riisusin mina Milvi sitta, Kardo tegi mulle peenraid ja õhtu lõpetasime sõpradega terrassil grillides.

Väike Mari on nagu kass - toas olles tahab õue, õues olles sisse. Nõnda oli meil terrassiuks praokil ja Mari tilbendas sealt sisse välja. Mingi hetk suutsin ma pärast pikka päeva rabelemist toidu valmis saada ja hakkasin südamerahuga nosima. Kardo lõpetas veel natukene peenart, kui äkki mulle hüüab: "Mallu, MARI ON TÄNAVAL!".

Tormasin mina siis nagu keravälk tänavale ja kahmasin Mari kaenlasse, kes naerdes mu eest ära põgeneda üritas. WTF!

Mina arvasin, et Mari on ämmaga sees, ämm arvas, et Mari on meiega terrassil, Kardo ei arvanud midagi, sest tema kaevas ja Mari...arvas, et võiks jalutama minna.

Mul jäi ausalt süda seisma.

Meil on selline kehva ja vana värv ka, mida ei saa lukku panna. Selle ennetamiseks tirisin ma suure ämbri kividega värava ette, et Mari seda lahti ei saaks, aga ju siis oli keegi unustanud ja selle eest ära lükanud. Tulemuseks põgeneda üritav laps.

HOLY SHIT!

Edasipidi olen pidevalt skepiline Mari asukoha suhtes. Kas ta ikka on praegu kodus? KAS ON?!

Ja üldse, mõtle, kui Kardo poleks Mari märganud. Suure tõenäosusega oleks keegi üsna pea märganud, et mingi beebi mööda tänavaid seikleb ja oleks ta kinni nabinud.

Aga edasi? Kuidas see inimene oleks teadnud, KELLE laps see on? Kas sellepärast kirjutavadki head emad oma laste kombekate sisse nende nimed ja numbrid? Oh wait, head emad vist ei lase oma lastel rahulikult metsa joosta...

Väga piinlik lugu, ma isegi hea meelega ei jagaks seda, et inimesed mind sõimata ei saaks, kui hoolimatu ma olen, aga ma jagan ikka.

Lihtsalt selle pärast, et näidata, kui haigelt kiiresti sellised asjad juhtuda võivad. Ta ju sekund tagasi istus meiega terrassil kui ma liha keerasin ja selle ajaga kui ma olin jõudnud salatit tõsta, oli ta rändama läinud. No ikka täiesti absurd!

Ilmselgelt on meil uut aeda vaja ja Marile kaela nimesilti nagu kassidel on!

Jaga artiklit

10 kommentaari

E
Ema  /   11:22, 10. juuni 2015
Täiesti tavaline asi. Väga paljud lapsed teevad selliseid "põgenemiskatseid". Just vanuses 2-5 eluaastat, sest siis pole nad veel aru saanud, et ema pole selgeltnägija ega ei suuda just sell hetkel, kui nad oma seiklusest tüdinevad, automaagiliselt lapse juurde teleporteeruda. Laps võtab ema veel mingil määral iseenda lisandina ega adu, et ema või üldse lapsevanem on eraldiseisev asi, millel kulub ruumi läbimiseks aega.
Samas on 2aastane juba piisavalt nutikas, et üldse suuta jalga lasta või sellise idee peale üldse tulla, et tuleks kusagile jalutada.
V
vahel loen  /   19:27, 5. juuni 2015
aga tõesti, jubedalt häirib sellise sõnavara kasutus, labane kuidagi.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis