Kuigi mulle seda pidevalt anonüümselt ette heidetakse, et ma olen kehva ema, pean mina ennast vastupidiselt väga heaks emaks. Muidugi üüratult suurt rolli mängib siin Mari ise, kes on lihtsalt nii hea laps ja teeb selle heaks emaks olemise imelihtsaks.

Jah, loomulikult teen mina ka mingisuguseid asju valesti selle vanemaks olemise juures, aga ma usun, et see on okei ja ma ei vaeva oma pead selle üle, et olla ideaalne ema, vaid piisavalt hea ema.

Näete, sattusin lugema sellist artiklit SIIN ja pean ütlema, et paljude osadega artiklist tuleb nõustuda. Ma usun, et ei ole mõtet üritada olla ideaalne ema, sest see on üsna koormav. Mitte isegi seda, vaid täitsa võimatu. Ma tean, et mõned nüüd siin ütlevad, et usu mind, naine peab pingutama, et olla oma lapsele täiuslik, sest laps on ilusaim asi su elus.

Tõsijutt, aga üle ka ei maksa pingutada.

Loomulikult on igal inimesel omad kiiksud, mida tema iialgi ei teeks. No näiteks mõni leiab, et ma olen halvem ema, sest ma ei taha veeta iga sekundit oma lapsega ja leian aega ka väljas käimiseks ja sõpradega tsillimiseks.

Mina näiteks natukene hinges olen minevikus kritiseerinud neid, kes ütlevad, et ah, ma ei viitsi "ökomöko" olla, sest maailm on nagunii keemiat täis ja kõike ei saa vältida. Tõsijutt eks, aga mina jälle leian, et kui mul on võimalus näiteks toiduga Marile vähem sitta sisse sööta, siis see on küll minu kohus emana, aga see ei pea olema otseselt teiste kohus oma last nii kasvatada.

Ärge nüüd valesti aru saage, et Mari pole elusees midagi "keemilist" saanud. Ükspäev matsutas siin kahe käega mu skittelseid, mis ma ise lolli peaga olin liiga aknalaua äärele jätnud, mistõttu mõngel need kergelt kätte sai ja vitsutama kukkus. Paha lugu, aga õnnetusi juhtub.

Ma ise ju selline maias vend, et minu kommijäänuseid õnnestub Maril ikka teinekord leida. Meelega ma siiski neid talle väga ei anna (olen andnud jäätiseampsu ja kaks korda kohukest ja muud sellist), sest aega selle asjaga ju nagu on.

Ma tõesti ei kujuta ette, mis vägi sunniks mind lapsele kokakoolat või fantat andma, aga aeg on isegi mind õpetanud, et hoian rohkem oma arvamust enda teada. Selles suhtes, et vaevalt, et kui keegi on pooleteiseaastasele andnud kokat ühe lonksu, et ta nüüd ülisitt lapsevanem oleks. Mina lihtsalt ei taha anda, aga see, mida teised teevad, on täitsa oma asi neil.

Mõnikord ma mõtlen, et ma käin lapsega liiga vähe väljas ja näitan ehk liiga palju multikaid, aga ega ma ennast selle pärast väga süüdi ei tunne. Ega ta aastate kaupa ka toas ei istu ja ööd päevad läbi multikaid vahi. Mari on lihtsalt selline naljakas laps, et ta päriselt tahabki omaette asjatada.

Teinekord ma mõtlen, et oo Mari, hakkame nüüd raamatut vaatama või palli mängima, mille peale Mari ennast vedelaks laseb, põrandale voolab ja ruttu minema läheb. Teine hetk võib ta aga ise raamatu ja palliga tulla, siis on ta ikka nõus koos tegutsema. Aga see peab toimuma ainult siis, kui proua ISE soovib. Enamasti soovib ta siiski oma asjadega ise tegeleda ja talle ei meeldi, kui ma seal vahepeal torgin ja kaagutan.

Samas saab meil Mariga pulli ka. Näiteks täna panin ma talle ühe kausi sisse sooja vett, et ta seal sees solberdada saaks. Tulemuseks muidugi see, et ta istus sinna sisse ja ta riided ja mähe imesid kogu vee endale sisse. Siis see vaene könn istus läbimärjana oma kausis ja jorises.

Mis muud, kui tuli ta riidest lahti võtta ja kaussi vett juurde panna. Toavann! Lisaboonuseks see, et pärast seda on põhjus põrandad ära pesta.

Vot sellised lood meil siis siin majas. Oleme natukene head vanemad ja natukene vist lohakad vanemad, aga jumal tänatud, et me Kardoga nii erinevad oleme ja seetõttu saab Mari tulevikus ikka igasugu vanemdamist tunda.

Näiteks seda "toavanni" värki ei oleks Kardo elusees teinud, sest see tekitab ju segadust. Mul on segadusest suva, mulle meeldib kui laps lõbutseb.

Ma ei viitsi näiteks Mari kleiti kohe ära vahetada, kui ta selle tomatiseks teeb, sest ma juba tean seda sindrinahka! Kohe tahab ta UUT tomatit ja teeb järgmise kleidi ka tomatiseks. Seega on üsna tavaline, et Mari kodus nagu väike rokanokk ringi jookseb - tomat kleidil, muld soki all ja puder juustes.

Mis seal ikka - lapsepõlv!

Ma olen ise ka minevikus näpuga näidanud, et vaadake, küll on see ja teine halvem ema. Praegu mõistan, et see on tobe jutt. Inimesed on lihtsalt niivõrd erinevad ja igal käitumisel on tagamaa.

Nagu artikliski kirjas oli näide - naisel on mehega natukene kaugemad suhted, pühendab kogu oma aja ja tähelepanu ja hellusevajaduse lapsele, mistõttu mees jääb veel kaugemaks. Eriti hirmus lugu, kui pole veel südamelähedast tööd või hobi, mis natukenegi tähelepanu mujale hajutaks - tulemuseks naine, kellel on ainult üks siht - laps!

Selline elu ei ole eriti jätkusuutlik, sest tuleks püüda säilitada ikka kõigi häid asju elus. Aga ei saa ka minna sellele naisele ette heitma, et küll sina oled ikka loll kanaema. See ei aita inimest, vaid ajab ta veel suuremasse masendusse.

Vot selle pärast mulle tundubki, et mul on kõik ikka väga hästi - väike kalliloomast mõngel, imeline mees, kes mulle praegu hernepeenart kaevab ja kellega koos meil on väga lõbus, suurepärased sõbrad, kellega klaasikene veini võtta, kui tuju, vapustav töökoht, kus ma saan olla mina ise ja teha asja, mida ma oskan ja tore perekond, kes on mind alati igas aspektis valmis aitama. Kõik karvased ja harjastega loomad on ainult suureks boonuseks.

Päike paistab ja mina tunnen täna, et ma olen õnnelik! Õnnelik oma vigade ja heade külgedega, sest minu moto on küll see, et miks muretseda, kui saab ka mitte muretseda? Parem võtta elult viimast ja tunda ennast täiuslikuna, sest suva need tillukesed vead!

Su laps vaatab sind armastusega ka siis, kui sa oled talle eile poe keemilise puljonikuubikuga suppi teinud, või kui sa ei ela täpse graafiku järgi nagu raamatud käsivad.

Piisab sellest, kui sa kallistad teda siis, kui ta sinu juurde tuleb ja musitad teda, kui ta kuskile haiget peaks saama. Alati võib PROOVIDA parem olla, aga sellest ei maksa teha kinnisideed. Go with the flow and don't stop!

Sa oledki täiuslik ema, oma lapsele. Alati! Va kui sa last lööd. Siis sa oled tropp.

Millisteks vanemateks teie ennast peate? Rangeteks? Vabameelseteks? Headeks? Mis vigu arvate endal vanemana olevat?

Jaga artiklit

5 kommentaari

L
Liin  /   16:22, 18. jaan 2016
Minu arvates on Mallukas täitsa hea ema. Sjuke, nagu üks ema olema peab - ema, aga ikkagi ka inimene. Meil kellelgi pole elus ainult üht ainsat rolli, ikka mitmeid. Emaks olemine ei ole üldsegi lihtne ja raskusi on palju, aga kui üks pisike mugul ikka kaissu tuttu poeb või rõõmsa näoga välisukse juurde vastu jookseb, hüüdes "emme-emme-emme", siis sellest palju paremat tunnet ei saagi olemas olla. Teiste inimeste/emade teisiti tegemisi ei tohiks kunagi kritiseerida. Iga inimene elab ja kasvatab lapsi nii, nagu oskab. ( Aga tõesti, va need kes oma last löövad, need on tõesti tropid.)
P
puhtusearmastaja  /   08:51, 27. mai 2015
Jah, üsna labaselt kirjutab see blogija siin ja no ajakirjaniku mõõtu küll välja ei anna, nagu algkooli haridusega! Laps on aga pidevalt tal nii räämane ja äkane, süda läheb pahaks pilte vaadates!

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis