3
fotot
Hoolimata niiskest ilmast jagus Kõrvemaa metsaradadele kuhjaga lustimisrõõmu. Nagu kevadel valla päästetud õnnelikud mullikad, kes lidumisest rõõmu tunnevad. (Kristi Jahilo)

Rahvaspordivõistlustena peetavate jooksuürituste toimumisega on kummaline loogika: seni oli kõik üsna tasane ja vaikne. Ja möödunud nädalal kõlas nagu suur pauk, mis kõik need lippamisootuses vaevelnud jalatallad pingetest vabastas ning jalapaarid metsaradadele valla päästis. Jooksuhooaeg sai alguse.

Möödunud nädalavahetus oli ürituste mõttes juba suhteliselt tihe ja paljud jooksude korraldajad olid valinud just need kuupäevad hooaja alustamiseks. Tegelikult sai hoog alguse juba eelmise nädala sees erinevates Eestimaa paikad peetud Jüriöö- ja sinilille jooksudega. Rääkimata orienteerujatest, kellega vähemalt paaril korral nädalas kusagil mõni metsatukk täitus. Ja jalgratturitega, kes väntavad taas singleid ja metsateid tuttavateks. Isegi maanteeratturid on juba alustanud, kuigi nende suurem liikumine saab hoo sisse tavaliselt mai esimeses pooles. Esimese basseinitriatloniga tegid Türi ja Paide vahel algust triatleedid.

Mõistagi ei jõua igale poole ja tuleb teha valikuid. Minul oli laupäeval au kommenteerida ja ergutada Saue valla Jüriöö XI teatejooksust osavõtjaid. Sel korral toimus ettevõtmine Saunapunktis. Kaheksaliikmelistel võistkondadel tuli läbida umbes kilomeetrine ring ning anda siis teade üle tiimi järgmisele liikmele. Osa võttis 14 võistkonda, kuhu kuulusid nii külade esindused kui ka lihtsalt sõpruskonnad või spordiklubid.

Teatejooksu võidu koos suure rändkarikaga kindlustasid omale Koidu Kilpkonna nime taha varjunud jooksjad. Pärast pakuti sooja suppi ning lõõgastust saunas. Lapsed said lustida kiigel ja batuutidel ning lipata oma lastejooksudel. Vahva ettevõtmine ja palju rahulolevaid nägusid.

Pühapäeval toimus Tallinnas traditsiooniline Pääsküla rabajooks ning Kõrvemaal sealse nelikürituse raames peetud kevadjooks. Kuna nimi oli juba ammu kirjas neist teisel võistlusel, sai valitud osalemiseks Kõrvemaa loodus. Ilm oli tatine ja märg, kogu hommikupooliku tibutas või sadas kerget vihma. See oli esimene vihmale ilm sealsete jooksude toimumise ajaloos. Aga eks tuli ka seesugune rada ära proovida.

Osavõtjaid oli rekordarv: 6 ja 16 kilomeetrise distantsi peale kokku paari tuhande ringis. Kuna enamjaolt on tegu liivase maastikuga, mis imes niiskust pärast pikemat kuiva üsna isukalt, ei olnud ka rada kuigi porine.

Et erinevalt varasematest aastatest oli sel korral tänu Rotterdami maratonile all teatav jooksukilometraaž, läksin rajale lootusrikkalt. Esimesed kilomeetrid möödusid veidi rabistades ja õiget jooksurütmi otsides. Inimmass oli suur, pidevalt tuli veidi spurtida või ennast tagasi hoida, et mitte kellelegi ette jääda või eesjooksja kannale astuda. Peagi venis mass juba pikemaks ning sai oma diiselmootori korrapäraselt tuksuma tõmmata.

Hoolimata vihmapiiskadest oli joosta mõnus. Puudus vähemalt taldade alt üles keerutatud liiva-ja tolmupilved, mis soojema ilma puhul täidavad ebamugava tolmuga nii silmad kui hambavahed.

Kuna ilm oli jooksmiseks ideaalselt jahe ja niiske, olin otsustanud joogipunktides aega mitte raisata ning neist peatumata läbi joosta. Tagantjärgi tarkusena oli see õige eksperiment – vedelikunälga ei tekkinud ning kehale see sobis.

Positiivse tähelepanekuna jäin rahule oma tõusuosade läbimisega. Samm oli kerge ja tavaliselt nihkusin nendel lõikudel teistest oma kümme-viisteist meetrit ette. Tõsi – laskumisi võtsin ettevaatlikumalt ning seal jõudsid teised taas mulle järele.

Rada oli lõpuosas veidi sel aastal muudetud, mistõttu ei saanud eelmise aasta finišitulemust tänavusega päris adekvaatselt võrrelda. Küll on alati heaks indikaatoriks aga number, mis näitab kaotust võitjale. Eelmisel aastal kogunes seda 36 minutit, sel korral 33.38. Ehk siis igal juhul tuleb jooksuga rahule jääda. Tasuks vanuseklassis saavutatud 78. koht.

Kõrvemaa kevadjooks on olnud mulle juba aastaid heaks hooaja alguse vormi näitavaks mõõdupuuks. Selle aasta põhjal võin tõdeda, et jooksuvormi puudumise asemele on tekkinud mingisugunegi põhi, millega võib eesootavat triatlonihooaega silmas pidades täiesti rahule jääda ning seda lootusrikkamalt ootama jääda. Ainult et – maanteerattaga ei ole veel väntama pääsenud. Ent kui vähegi sel nädalal ilma hoiab, saab ka see loodetavasti juba lähipäevadel parandatud.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis