2
fotot
ESIMENE SELLINE TÖÖTUBA: Päriselus kung fu ja näitlemisega tegelev Jakob Philipp Graf ja zombi-töötoa idee autor režissöör Liina Paakspuu. (Arno Saar)

"Keha ja hinge treenimine aitab sind olukordades, kus oled ohus või ärevil, näiteks kui pead pimedas linnas kõndima," räägib sakslasest zombi-võitlemise meister Jakob Philipp Graf, kel tuli möödunud nädalavahetusel Haapsalus juhtida zombidega võitlemise töötuba. Kuurortlinn oli muutunud vast üheks kõige õudsemaks kohaks kogu Eestis – linnas käis õudusfilmide festival HÕFF.

Haapsalu kultuurikeskuse väikeses saalis tervitab töötoas osalejaid põrandatäis võimlemismatte ja sakslasest zombi-võitlemise meister Jakob Philipp Graf. Tegelikkuses on Jakob näitleja ja parkouri meister, kes õpetab lavalist liikumist ja tasakaalu leidmist. Miski selles väikeses saalis ei viita, et mõne minuti pärast võiksid kõik saalisviibijad olla poolsurnud koletiste rünnaku all ja õppida, kuidas ses olukorras ellu jääda.

Zombi-huvilisi on kogunenud umbes kolmkümmend, Grafile on seda üllatavalt palju. "Mulle öeldi, et eestlased on nii tagasihoidlikud ja ma peaksin õnnelik olema, kui siin kolm inimest on," ütleb ta.

"Ma ei ole küll nii paljudeks valmistunud, aga kinnitan, et kõik saate zombidega võitlemise selgeks," sõnab ta sissejuhatuseks.

Samuti lubab ta, et kindlasti ei jääda terveks ajaks mugavalt toolidele istuma.

Ootan, et saalikardinate tagant, kõrvaluksest või tagumistest pingiridadest ilmuks räsitud riiete, hallika grimmi ja veriste haavadega elajad. Õnneks või õnnetuseks pole töötoas selliseid reaalsevõitu koletisi, kelle eest hirmunult ära joosta tahaksin. Abistavaid zombirolle täidavad täiesti tavaline noormees ja neiu, mõlemad mugavalt teksadesse ja T-särki riietunud.

Enne teooria, siis praktika

Enne kui saame asuda töötoa füüsilise ettevalmistusosa juurde, õpime selgeks teoreetilised põhitõed. Esiteks, kõige olulisem on hoida zombi nägu endast võimalikult kaugel, sest kui see koletis hammustab, muutud ka ise zombiks. Zombide rünnakuks ette valmistudes on oluline treenida oma keha ja vaimu, et olla valu suhtes tolerantne, füüsiliselt vastupidav ja vaimselt kogu aeg zombide juuresolekust teadlik.

Esimene enesekaitsenipp, mida õpime, meenutab mulle maadlusvõtet. Jakob näitab, kuidas peab seisma: pisut kõverdatud jalgel pehmetel põlvedel, üks jalg eespool. Kui zombi, kaks kätt ette sirutatud, sinu poole liigub, võtad kiire liigutusega ta küünarnukist kinni, keerad selle ülespoole, teise käega pigistad peopesa tagurpidi, tekitad närvisüsteemis valuaistingu ja oledki koletisest jagu saanud. Kõlab lihtsalt?

Esimesed harjutuskorrad aga tõestasid, et ühe zombi kahjutukstegemine ei ole pooltki nii lihtne, kui tundub. Õigupoolest saan õiged võtted selgeks alles siis, kui Jakob minu ja mu paarilise peal käeväänamise uuesti ette näitab. "Võimalik, et zombi, kellega sa võitled, on juba nii lagunenud, et ta käsi tuleb otsast," ütleb Jakob nagu muuseas.

Samuti soovitab ta viis päeva nädalas trenni teha, et olla füüsiliselt zombide rünnakuks valmis.

Liigume edasi järgmise tehnika juurde, mis meenutab luuavarrega vehklemist. Jakob näitab, kuidas puust keppi ümber enda keerutada, et zombisid eemale peletada. Seejärel jagab ta kaheksale vabatahtlikule samasugused relvad ja õpetabki mõõgavõitlusega sarnanevat liikumist. Kepid kahe paarilise vahel ristatud, lüüakse neid kokku küll põlvekõrgusel, küll silmade kõrgusel. Selle tehnika juures on oluline liikuda kogu aeg ründavast zombist eemale.

Kõik teevad kükke

Järgmised võitlusliikumised on sellised, millega juba igaüks hakkama ei saa. Jakob teeb mängleva kergusega salto, maandub elegantselt kukerpalli ja hüppab püsti. See kukkerpallitamine meenutab mulle judot ning aina enam kahetsen, et kooli ajal sulgpalliga tegelesin ning endale mõnd võitluskunsti hobiks ei valinud. Samas tundub, et isegi see keeruline trikk on õpitav – seitsmeaastane poiss kukerpallitab sama hoogsalt kui õpetaja Jakob. Viimaks õpime, mida teha, kui seis on täiesti lootusetu ja enam ei aita isegi ukse lukustamine või zombide eest ärajooksmine. Jakob palub kogu saalil põrandale tulla ja mugavalt kandadele istuda, et siis üheskoos iidsete munkade kombel mediteerima hakata. Mõmiseme madalal häälel kõigepealt "i" hääliku peal, siis "a", "o" ja lõpuks "m" ning usume, et meditatsioon hirmutab zombisid piisavalt. Oma sisemist jõudu, mida zombid väidetavalt väga kardavad, saab aktiveerida ka maahingamise kaudu. Selleks tuleb jalad harkis sügavalt kükitada – põlved täisnurga all ja käed palveasendis enda ees, tuleb kükis püsida kolm minutit, et koletisi peletada.

Kui töötuba on lõppenud, avaldab Jakob saladuse, et tegelikult pole ta zombi-võitlemist õppinud, vaid on 16 aastat Münchenis kung fuga tegelnud: "Huvitav, mida mu õpetaja selle peale ütleks, et ma tema tehnikat nüüd zombiedega võitlemise jaoks kasutan."

Jakob lisab, et kui kõik zombi-naljad kõrvale jätta, peaksid sellised töötoad inimestele lenesekindlust ja julgust sisendama: "Keha ja hinge treenimine aitab sind olukordades, kus oled ohus või ärevil, näiteks kui pead pimedas linnas kõndima."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis