4
fotot
Jürgen Veber joostes spordikella teenuseid ei kasuta, seepärast kirjutas ta plaanitavad kilomeetrite vahepunktide ajad pastakaga oma käsivarrele, et selle spikri järgi tempot kontrollida. (Valdo Jahilo)

Pühapäevane Rotterdami maraton on saanud teoks ja kenaks mälestuseks. Umbes 14-15 kraadises kevadilmas kulgenud 42 kilomeetrit suutsid käsivartele ja jalgadele kõrvetada esimesed märgatavad päevitustriibud.

Kuna tegu oli tiheda nädalavahetusega, käis Tallinna lennujaamas päris tihe sagimine, kus tuttavad omavahel kokku põkkusid ja umbes seesugust dialoogi aretasid:
"Kuhu sa lähed, kas ka Rotterdami?"

"Ei, Pariisi, teised läksid juba eile valmis, mina lendan täna."

"Kas Jüri jookseb ka seal?"

"Ei, ta läks Milanosse jooksma."

Ühesõnaga oli jaam maratonituriste täis ning jooksvaid kaasmaalasi kohtas nii minnes kui ta Hollandist tulles päris mitmeid.

Rotterdamis jagasin hotellituba rohkem trikimehena kuulsust kogunud illusionist Jürgen Veberiga, kes tuli siia jooksma oma elu viiendat maratoni. Etteruttavalt olgu ta kiidetud - aeg numbritega 3.28 tähistas ühtlasi la ta uut isiklikku rekordit. Hoolimata sellest, et jalatsid hõõrusid varba villi ning sokid veriseks ning suurem osa maast tuli läbida kannatades. Kui juba nii kaugele tulla, peab selle pilli tulemuse nimel alla neelama ja mitte alla andma. Respekt!

Kuna ma ise polnud eales varem nii hooaja alul maratoni jooksud, siis mingit konkreetset ajalist eesmärki ma ei püstitanud. Olnuksin rahul, kui aeg jääks kusagile 4.40 kanti. Seega startisin ka viimasest lainest, 20 minutit esimestest hiljem. Hoolimata sellest, et maratonirajal oli pea 14000 jooksjat, mingit erilist trügimist ei olnud. Isegi joogipunktides jagus piisavalt ruumi, et mitte kellelegiselga astuda või ise ette jääda.

Minu jaoks uudse lahendusena kasutati seal täuväärset uuendust: papist veetopsidele oli peale surutud poroloonist kaas, mille äärtesse oli väike pilu sisse lõigatud. See andis võimaluse vett maha loksutamata jooksusammul rüübet võtta ning pärast põhjani jõudmist sai niisket porolooni veel lisaks ka švammina kasutada. Lihtne ja geniaalne lahendus!

Kuna hollandlaste näol on tegu statistika järgi maailma pikima rahvusega, sattusin ma ühte punti viie kohaliku Thori-nimelise jooksuklubi liikmega. Meestel vanust umbes viiekümne ringis ja kõigil kasv sinna kahe meetri alla. Nagu veteranmängijatest koosnev korvpallisats. Nii kui tuul lagedatel ebamugavamavalt kimbutama hakkas (ikkagi kuulsate tuuleveskite maa!), hüppasin kohe nende hiiglaste selja taha varju.

Niiviisi õnnestus nende tuulemüüri kasutada kuni 23. kilomeetrini. Rada keerutas läbi linna ning tegi paar suurt aasa läbi roheparkide. Kaasaelamine spordipeole oli meeletu: ergutavaid pealtvaatajaid jagus kogu raja äärde ning ka sellistesse kohtadesse, kus otseselt mingeid elumaju või rajoone polnud.

Kesklinnas oli ergutajaid lausa kahe-kolmekordse reana. Ja kuna rinnanumbrile oli kantud ka osaleja nimi, võtsid paljud vaevaks lausa nimepidi ergutusi hüüda. Super emotsioon!

Viie-kilomeetrise vahega mõõdetud jooksutempo kujunes sääraseks:
5 km: 31.26, 10km: 32.09, 15 km: 31.53, 20 km: 31.56, 25 km: 31.35, 30 km: 32.29, 35 km: 33.29, 40 km: 36.00

Nagu ajagraafik kinnitab, hakkas pärast 30ndat kilomeetrit raskemaks minema. 35nda juures hakkasid reielihased märku andma peatsetest krampidest. Olin oma kaasavõetud magneesiumiampulli juba poolel maal sisse võtnud, kuid ilmselgelt oli seda nüüd oluliselt rohkem vaja.

Jooksusamm muutus üha töntsimaks, kuni 37ndal kilomeetril jõudsid krambid reaalselt lihastesse. Proovisin reisi lühikeste käimislõikudega veidi lõdvestada ja siis edasi sörkida. Niimoodi kilomeeter kilomeetri haaval ma siis liikusin.

Vaim oli värske ja reibas, kuid nõder kere vedas veidi alt. Kui ikka jalad kuidagi all kiiremini ei liigu, ei saa ka vaim ihu tagant sundida. Oi, kuis oleks soovinud joosta! Üle finišijoone jõudsin ajaga 4.35,23.

Püstitatud eesmärgi täitsin ja ületasin viie minutiga. Hooaja algul ei oleks ma rohkemat soovida osanudki. Kuna enesetunne oli lõpetades hea ja reibas, luues illusiooni ka suuremast suutlikkusest, siis usun, et juba järgmisel korral võiks sellise põhja pealt minna püüdma ka uut tippmarki. Seekord jooksin ennekõike hea enesetunde järgi iseendale, mitte ajavõtu ja statistika jaoks.

Kokkuvõtteks oli 9664 koht ning preemiaks suurepärane jooksuelamus. Kuna tegu on tasasel maal kulgeva rajaga, soovitan Rotterdami kõigile neile, kel on soov maratonis oma uut isiklikku rekordit üritada. Lisaks super korraldus ning ladus hiigelmasside teeninduskiirus. Viis pluss!

Jaga artiklit

3 kommentaari

M
Mare  /   22:54, 19. apr 2015
Tore teada, millega Trikimees tegeleb. Eelnevalt tegelenud ka jalgpalliga. Ei imesta, tubli tõesti!
O
oeh  /   13:54, 15. apr 2015
maratoni läbimine on muidugi tubli, aga minu jaoks on arusaamatu krampide tekkimine sellise tempo juures... Midagi on tegemata jäetud v valesti tehtud treeningperioodil? Ise jooksen täispikka nii tunnikese kiiremini, ent kunagi pole isegi krambialget tekkinud.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis