3
fotot
Näide, mil geniaalsel viisil Haagis jalgratta parkimine omanikule lihtsamaks on muudetud – maja ääres on spetsiaalse esiratta süvisega ääreplaadid, kuhu kaherattalise seisma saab susata. (Valdo Jahilo)

Tänu pehmele talvele on jalgrattahooaeg avanenud sel kevadel varem kui tavaliselt. Nii kui päike õhu soojemaks kütab ja asfaldi kuivatab, on ka teeääred kohe rattureid täis. Mis on meeldiv tähelepanek, sest näib, et alternatiivliikumisena jõuab autodest velodeni aina rohkem inimesi.

Jõudumööda on linn suure osa kergliiklusteedest jõudnud oma harjade ja voolikutega ka üle käia ning veeremisrajad näevad paiguti juba päris kobedad ja sõidukorras välja.

Sportlased on end juba ammu sadulasse istutanud ja väntavad end peagi algatavateks rattakolmapäevakuteks ja teisteks saabuvateks mõõduvõttudeks vormi.

Maanteede äärtesse on hakanud jõudma ka maanteerattureid. Iga hommikuga lisandub linnapilti ratastel tööle ruttajaid. Tundub, et hooaeg on tõesti stardi saanud.

Talvega uusi rattateid lisandunud pole, küll on seda oodata aga suve peale või sügiseks. Nii linna lähiümbruses kui ka linnas sees.

Et saada paremat ülevaadet, kus turvaliselt end tuulutamas käia, võib korraks pilgu oma linnaosa rattateedele pilgu peale visata. Need on leitavad Tallinna linna kodulehelt

Mitmed sportlikest tuttavatest on juba loetud päevad mõnes soojamaa-rattalaagris. Kes Itaaalias, kes Hispaanias. Need paarinädalased käigud annavad hea kilometraaži ja ettevalmistuse kogu suveks. Kui mõistusega sõita.

Paari aasta tagant mäletan ühe tuttava kurtmist, kes samuti soojamaa rattalaagris käinuna kogu järgneva hooaja end kirus ja kiratses. Suures õhinas pani ta laagris ratturite keeles lihtsalt üle: kõvad koormused, harjumatult kõrged mäed, palju trenni ja vähe puhkust. Tagasi tulles oli organism nii kurnatud, et võistlustest ei tulnud midagi välja. Ületreening.

Kel võimalust rattalaagrisse sõita pole, saab mahvi ka kodumaal koguda.

Näiteks Sportlove-nimeline ratturite ühendus on laadinud Facebooki terve hulga erinevaid kaardipõhju koos marsruutidega, kutsudes inimesi üles neid läbima ja kohalikku rattalaagrit pidama. Kõik on inimesest endast kinni!

Ja jälle oleme sama küsimuse juures, kuhu linnas ringi sõitvad rattaomanikud varem või hiljem välja jõuavad: kuhu turvaliselt oma ratas parkida?

Seda ei saa alati majaseinte vahele kaasa võtta ning peab jätma õue ootama. On meil piisavalt selliseid rattaparklaid, kuhu ratas seisma usaldada?

On rattahoidjad sellised, et neisse üleüldse ratast turvaliselt lukuga kinnitada saab?

Manage silme ette mõni hiigelsuur kaubanduskeskus, parkla triiki autosid täis. Sissepääsu juures heal juhul kümmekond rattahoidmise kohta – needki säärased, kuhu velo vaid ühte ratast pidi kinnitada saab.

No ei ole ju turvaline! Eriti pärast hiljuti "Radaris" näidatud lõiku, mis tõestas ilmekalt, kui kiiresti ja kergelt on võimalik lukustatud rattaid käepäraste vahenditega lahti muukida.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis