Nii nagu ei tohiks hüpata vette tundmatus kohas, peab jälgima ka seda, et basseinis unelema ei jääks ja vastu otsaseina ei põruta. (Erakogu)

Spordiajalugu on täis sellistest elulistest näidetest, kus mõne rumala eksimuse või teo tagajärjel spordimees (või naine) omale mõne sedasorti vigastuse kaela tõmbab, mis ta põhitegevusele mõneks ajaks kriipsu peale tõmbab.

Seesuguseid hetki leiab nii tipp- kui harrastusspordist. Üks markantsemaid näiteid on kindlasti 2004. aastast pärit juhtum odaviskaja Andrus Värnikuga. Eesti meistrivõistlustel end 87.58-ga maailma hooaja edetabelis teiseks visanud Andrus Värnik vigastas toona võistlusjärgses rõõmujoovastuses parema jala hüppeliigest. Rumal juhtum. Kuid õpetlik.

Kaks suve tagasi tegi mu hea tuttav viimast maantee-rattatrenni enne Austriasse triatlonile minekut. Sõitis korralikul kiirusel piki Pärnu maanteed – Ääsmäe haruteest Tallinnani on seal kaherealise maantee kõrval laia eraldusjoonega piiritletud mõne meetri laiune korraliku asfaltkattega teeserv, kus saab turvaliselt trenni teha ja sõita. Toetus eraldistardi lenksule, pilk maas. Ja käis uppi, sest ei pannud tähele kusagilt autokoormast sinna pudenenu puuhalgu. Asfalt kraapis korralikult küljelt naha maha ja keeras ratta kaheksaks. Jah – tagantjärgi tarkusena: kui sõidad, vaata teed, mitte esiratast!

Kui tark on nii rumal, et tormama kipub ja hooletuks muutub, võib süüdistada vaid iseennast.

Kui sporti teha, tuleb olla sellele sajaprotsendiliselt keskendunud. Ka treeningutel. Seepärast ei oska ma lugu pidada kõrvaklappides muusika kuulamisest, kellegagi koos jutustamisest või mistahes muust seesugusest tegevusest, mis tähelepanu hajutab. Sest piisab hetkeks, kui jama õlale koputab.

Kuna erandid on need, mis reeglit kinnitavad, siis on hea näide tuua mõne päeva tagant. Ja uskuge või mitte - sellisest paigast, kus seesuguste vigastuste tekkimist väga oodatagi ei oska. Olgu see teistele õpetlikuks näiteks (ja parastamiseks). Ehk siis - kuidas ma basseinis end kortsu ujusin.

Need, kes vedasid kihla, et ju ma hüppasin peadpidi põhja, eksivad. Selleks on ka muid, palju labasemaid võimalusi! MyFitnessi ujumistreener Lauri Pakkase käe all on ta meie treeninggrupi harjutuste arsenali lisandunud varem ninu jaoks tundmatu ujumisstiil: selili konna ujumine.

Kõik näeb välja täpselt samamoodi kui õiges asendis, ainult et selle puhul liigud veel edasi lakke vaadates. See on suurepärane lõdvestusharjutus. Selline rahulik ja libisev, täielik zen!

Ujulasse on tavaliselt tõmmatud üle radade lipukeste read. Mõnel pool on neid üks, teistes kaks või isegi kolm. Otste lähedal asuvad lipuread annavad seliliujumisel märku, et kohe-kohe on bassein lõppemas ning tasub ettevaatlik olla. Basseini keskel asuv lipurida tähendab, et oled jõudnud omadega täpselt keskele. Lihtne!

No vot. Ja ujusingi siis seal ma oma etteantud selili konna. Mõnusate pikkade ja jõuliste tõmmetega. Ja ainult üheks väikeseks hetkeks lasin seejuures mõtted uitama. Ei teinud vahet, kas silme eest libises nüüd mõõda basseini keskosa tähistav lipurida või raja peatset lõppu tähistav märgistus. Ja -põmaki! olin ühtäkki peadpidi seinas.

Mats tuli täpselt lagipähe ja oli päris kõva. Oleks ma vedru, siis poleks sellest midagi juhtunud. Kuid et keha oli just oma vabas sirutuses, ei andnud see kusagilt järele. Kogu tugev käte tõmbe jõud põrkas vastu raja äärde laotud kahhelkive. Mats oli nii korralik ja üllatav, et ei osanud hetkega midagi ettegi võtta. Kust see siia sai?! Arvasin, et olen alles poole basseini peal!

Et pea oli terve, lasin treeningu lõpuni.

Järgmisel päeval sain aru, et mats on pika mõjuga. Pea kumises korralikult. Tundsin, kuidas põrutada oli saanud kogu selgroog. Turjal asuvad lülisambad tulitasid. Aeg-ajal lõi väike valu sisse ka alaselga. Enesetunne oli kehvavõitu ning otsustasin kindluse mõttes ära jätta reedese ÜKE, laupäeva plaanitud pikema jooksutreeningu ning pühapäevale kavandatud osavõtu linnasprindi üritusest.

Loll juhus ja apsakas. Igaks juhuks otsustasin mitte riskida ning keha uue füüsilise pingutusega koormama hakata. Ehk aitab väike puhkus ihul kiiremini taastuda – kes teab, mis diskid või närvid sellest matsust ärritatud said.

Loll pea on ihu nuhtluseks, seda teavad kõik. Mina sain sellele nüüd tas kord kinnitust. Kui midagi teha, tuleb seda teha pühendumise ja täieliku keskendumisega. Mis sellest, et varem midagi sarnast pole juhtunud. Ükskord on ikka esimene kord. Sõbrad, olge targemad ja tähelepanelikumad, sest pärast ei jõua te end rumaluse tõttu ära kiruda!

Mismoodi tagurpidi konna ujumine käib, saab vaadata siit:

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis