(Arno Saar)

Kui vastvalitud Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis kogunes 29. märtsil oma esimesele istungjärgule, polnud päris kindlasti ühelgi Toompea lossi istungitesaalis koha sisse võtnud rahvaasemikul ettekujutust, et 16 kuu ja 23 päeva pärast teevad nad Eesti ajaloos unikaalne otsuse ja kuulutavad Eesti taas iseseisvaks.

Selle otsustuse suunas liiguti samm sammult, Nõukogude Liidu jooksvat poliitilist olukorda silmas pidades ja ära kasutades. Heinz Valgu lahinguhüüu „Ükskord me võidame niikuinii” oli valdav osa Ülemnõukogu eestimeelsetest rahvaasemikest (neid aga oli 80 või 81) ladusalt pähe õppinud. Vajaliku enesekindluse olid nad saanud laulva revolutsiooni treeninglaagris. 

EKP muutus partneriks 

See koosseis, mis Tallinnas Toompeale otsuseid vastu võtma kogunes, oli Mihhail Gorbatšovi perestroika neljandaks aastaks piisavalt karastunud, hästi organiseerunud ning kandis sisuliselt Nõukogude Liidu regionaalse riikliku opositsiooni nime. Seda aktsiooni vedama asunud Rahvarinne oli oma tegutsemisinnuga hämmastanud ka okupatsioonikeskust Moskva Kremlis.

Eestimaa Kommunistlik Partei kui NSV Liidu Kommunistliku Partei ja keskvõimu esindaja okupeeritud Eesti territooriumil oli Vaino Väljase määramisega EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks teinud läbi olulise sisemise muutumise. Väljas muutis kehva mainega repressiivorgani järsult paindlikumaks ning kompromissialtimaks.

EKP ja Rahvarinde vahel kujunesid omamoodi mõttevahetuslikud suhted, kus parteifunktsionäärid polnud enam liidripositsioonil. Sellel partnerlikul suhtlemisel oli otsustavatel hetkedel määrav mõju Eesti poliitilise olukorra kujunemisele ja vajalike otsustuste vastuvõtmisele Ülemnõukogus.

Ülemnõukogu XII koosseisu valimised olid vabad valimised. Moodustati täiesti uue struktuuri ja muutunud mõttelaadiga seadusandlik organ, mille võimkonda kuulus Eesti riikliku staatuse muutmine. Eesti Komitee tegi veel ühe poliitilise möödalaskmise, et ei esitanud oma kandidaate ja kutsus rahvast Ülemnõukogu valimisi boikoteerima. Üleskutse jooksis liiva ja Eesti Komitee tegelased jäid poliitilisse auti.

Need valimised olid sisuliselt isikuvalimised. Liikumised ja rühmitused esitasid oma kandidaate ja andsid ühele või teisele kandideerijale oma toetuse või kutsusid valijaid mõne kandidaadi poolt mitte hääletama. Individuaalselt saavutasid valimistel parimad tulemused Arnold Rüütel (21300 häält), Enn Leisson (17045), Marju Lauristin (16117), Enn Põldroos (15642), Tiit Made (15496) ja Indrek Toome (15046). Rahvarindega seotud kandidaadid kogusid 24% häältest, mis andis neile 25 kohta.

Paljude Rahvarindega seotud ühenduste valituks osutunud liikmete toetusel võis Rahvarinne arvestada Ülemnõukogus 51 saadiku toetusega, mida oli absoluutsest enamusest (53) pisut vähem. Seetõttu oli Rahvarinne valimistulemustes pettunud, kuna ta ei saanud olla päris kindel, et saavutab Ülemnõukogu istungil kõikides küsimustes oma tahtmise. 

Alustati puhtalt lehelt 

29. märtsil alanud esimesel istungjärgul valis Ülemnõukogu XII koosseis Ülemnõukogu esimeheks Arnold Rüütli ja juhatajaks Ülo Nugise. Pärast keerulisi läbirääkimisi sai peaministri portfelli Rahvarinde liider Edgar Savisaar.

Ülemnõukogu alustas täiesti puhtalt lehelt. Võeti vastu mitu üldpoliitilist otsust, avaldust ja deklaratsiooni. Esimesel tööpäeval sündis otsus „Eesti riiklikust staatusest”, mis andis NSV Liidu keskvõimule täpselt teada, mis suunas hakatakse tegutsema ning hajutas Eesti impeeriumimeelsete nõuded, et loobutaks iseseisvuse taotlemisest. Selle otsusega peatati NSV Liidu konstitutsiooni kehtimine Eesti territooriumil.

Kinnitati, et Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940 ei katkestanud Eesti Vabariigi eksisteerimist de jure. Eesti NSVs kehtinud NSV Liidu riigivõim kuulutati ebaseaduslikuks selle kehtestamise algusest peale.

Kuna Ülemnõukogus oli palju Eesti Kongressi saadikuid, ilmutati head tahet ja kompromissisoovi sel hetkel praktiliselt varjusurmas olnud opositsioonilise poliitilise ühenduse suhtes. Võeti vastu deklaratsioon "Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst".

Väga olulise poliitilise ja psühholoogilise tähtsusega olid seadused "Eesti sümboolikast" ja "Eesti valitsemise ajutine kord". Sümboolikaseaduse ümber toimusid tormilised vaidlused. Vene saadikud ähvardasid kodanikuallumatusega. Seaduse vastuvõtmine venis, kuid tulemus oli selline, nagu pidigi olema.

Seadus jõus, kõrvaldati Ülemnõukogu istungitesaalist Nõukogude sümbolid. Toompea lossi lipuvardas olnud Eesti NSV lipp visati hoovikividele. Asemele heisati Eesti rahvustrikoloor.

Siis läks veel 16 kuud ja Ülemnõukogu taastas Eesti iseseisvuse tegelikult.

Jaga artiklit

9 kommentaari

F
Feja Räim  /   10:31, 1. apr 2015
Nii suure asjaga said hakkama ja siis lasksid Eesti riigi täiega põhja?
2
24. veebruar 1988- EV 70  /   18:04, 30. märts 2015
Huvitav oleks teada, kus oli mees 24. veebruaril 1988. aastal, et ta seda sündmust oma raamatus ei märkinud? Karla katedraalis oli kell 17 aktiivi instrueerimine, kes pidid tekitama läbi Tammsaare pargi liikumise Estonia kontserdisaali. Kardan, et üks mees oli seal.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis