5
fotot
Üllataval kombel on rogin populaarne ala, osalejate seas hakkas silma palju tuttavaid spordisõpru, kes seda harrastavad. Kogemuse mõttes tasub ära proovimist! (Valdo Jahilo)

Ma ei teadnud siiamaani, mismoodi seda spordiala õigesti hääldama peaks. Nagu kuulsin laupäeval paljude inimeste suust - siis täpselt nii, nagu kirjutataksegi. Kuigi - ega see palju ala sisu kohta infot edasi anna.

Kõige lihtsamalt selgitades on rogain seiklussport, kus tuleb etteantud aja jooksuul kaarti kasutades üles leida ja kogu tiimiga ära noppida võimalikult palju kontrollpunkte. Millises järjestuses ja milliseid, otsustab iga tiim juba ise. Kas ratta seljas või oma jalgadel.

Kaugemad punktid on üldjuhul veidi väärtuslikumad, ligemad annavad vähem punkte. Kõik sõltub meeskonna strateegiast, kaardilugemisoskust ja liikumiskiirusest - palju õnnestub nende tundide sees neist üles leida ja ära võtta. Tiim peab kontrollpunkte läbima ühtse meeskonnana – kui liikmete vahe jääb liiga suureks, ei pruugi see üldse arvesse minna.

Laupäeval oli üks seesuguseid võistlusi - XT Talverogain - toodud lausa mu kodu ukse alla: Rocca Al Mare radadele. Kui siiani olin sellest osavõtust vaid mõtteis flirtinud, naeratas fortuuna ootamatult ning kinkis facebooki loosikampaania kaudu mulle nii meeskonnakaaslased kui ka prii osavõtu ettevõtmisest.

Kapteniks tuntud rahvamuusik Jalmar Vabarna, üheks loosiga leitud tiimiliikmeks mina ning kolmandaks ülikoolis suusatreeneriks õppiv Rahel Allas. Paremat tiimi annaks tahta: nii Jalmaril kui Rahelil oli kaardilugemine nii selge, et me ei eksinud selle nelja tunni sees kordagi. Minu ülesandeks jäi vaid parajas tempos kaasa jooksmine. Mis sobis väga hästi. Niikuinii oli nädalavahetusel plaanis läheneva Rotterdami maratoni eelne pikem jooksutrenn ja sai kaks asja kenasti kokku sobitada.

Start anti Saku Suurhalli juurest. Suundi oli kaks: kas liikuda Kakumäe poole või siis piki Stroomi randa Kopli neeme ja Paljassaare poole. Kuna Jalmaril oli ees Rocc Al Mare vabaõhumuuseumis mõne tunni pärast kohustusliku üllatusülesande vedamine - väike kitarrimängu koolitus - valisime Kakumäe suuna.

Algus oli päris lihtne: kuna osalevaid võistkondi oli mõnesaja jagu, oli ühtses massis metsaaluste kontrollpunktide võtmine üsna lihtne. Siis tuli mängu juba strateegia - millises järjekorras milliseid punkte võtta. Kilomeeter kilomeetrilt jäi seltskond aina hõredamaks, kuni lõpuks kujunes välja umbes kolm-neli seltskonda, kellega kogu aeg kokku juhtusime.

Kuigi ilmajaam oli hoiatanud korraliku vihma, lörtsi ja isegi lumesaju eest, oli kohale jõudnud neist vaid tuul. Sedagi vaid lagemates paikades ja mere ääres. Metsaradadel silgates paistis päike ja sai kuiva jalaga hakkama. Loodusmaastikul liikudes sain aru treeningtundides tambitud põlve- ja sääretõste jooksu kasutegurist. Ebatasasel maastikul üle mätaste silgates on hea, kui ka väsinud jalg neist takistiustest jõuab käia.

Rahel ja Jalmar olid rajaleidja ja jäljeküti ametis. Tempo oli stabiilne ja kiirus üsna hea. Õnneks oli kokku sattunud üsna võrdse füüsisega kolmik. Kuigi võinuksime ka niisama laupäeva nautida ja vabas õhus tšillida, lasime kogu aeg sörki ja proovisime oma liikumist pigem sportliku poole peal hoida.

Kakumäe aas läbitud, jõudsime tagasi Rocca vabaõhumuuseumisse. Kui võetud sai 21 kilomeeter, ootas meid ees sunnitud paus. Joogipunkt ning 33-minutiline pillimängu-punkt. Meie saime Raheliga ukuleled, Jalmarile jäi kitarr. Vähemalt üks akord sai nii selgeks, et läbi ime õnnestus isegi kohapeal üks muusikaloo laadne asi kuuldavale tuua. Pole midagi öelda: kui on ikka õppind ja andekas mees (Jalmar), suudab ta ka puupakule mõne võimetekohase meloodia selgeks õpetada!

Sellest peatuspunktist edasiminek oli juba katsumus. Keha oli maha jahtunud ning märjad riided tundusid seljas päris jahedad. Enda uuesti jooksurütmi sättimine võttis head mitu kilomeetrit aega. Iga finišisse hilinetud minuti eest arvatakse võistkonnal üks punkt maha. Seepärast tuli oma kiirust ja plaanitavaid punkte nii planeerida, et jõuaks etteantud ajalimiidi sisse.

Kolm tundi ja 45 minutit stardipaugust hiljem lõpetanutena näitas lõpuprotokoll, et olime suutnud läbi käia 27. kontrollpunktist, koguda sealt 129 punkti ning talla alla 28 kilomeetrit. Polnud paha. Seda enam, et Jalmari sõnul polnud ta varem kunagi ühe jutiga nii pikka jooksumaad läbinud. Uus isiklik rekord!

Mida kokkuvõtteks soovitada? Kui on huvi mõnest edaspidisest etapist osa võtta (vaata: www.xtsport.ee), tasuks tiimi kokkupanekul sinna võimalusel valida mõni selline liige, kes varem orienteerumise ja kaardi lugemisega on kokku puutunud - nii on hulga kindlam ja õpib ka ise seda oskust. Muidugi on ka ise leiutamine päris vahva. Sest kellele pole tähtis võit, saab rogainist osavõtust kindla peale mõnusa emotsiooni ja sportliku mälestuse!

Jaga artiklit

1 kommentaar

O
Osaleja  /   23:26, 23. märts 2015
Ausalt öeldes oli võistluskaart kohutav! Sellelt ei olnud võimalik lugeda liikumise pealt väga olulisi asju. Sellise osavõtutasu eest võiks olla ikka korralik kaart mitte mingi skännitud trükikaart kuskilt.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis