(SILLE ANNUK)

Täna küsisin Kardolt, kas ta ka meie lapse pärast kardab. "Mis mõttes kardan?" ei saanud ta mu küsimusest aru.

"No mina kardan iga päev erinevaid asju. Näiteks seda, et äkki me kasvatame teda kuidagi valesti ja temast saab laps, kellega teised mängida ei taha. See tähendab omakorda, et temast saab ka ebameeldiv teismeline, kes vähemalt meid paljaks röövib ja see omakorda seda, et temast saab tööl kõige vihatum kolleeg, kui ta üldse kuskile tööle saab. See kõik on ju praegu meie kasvatuse taga kinni! Ja näiteks ma mõtlen, et kui ma luban tal mõnikord laua peale ronida, aga enamasti siiski ei luba, siis ma ju pole piisavalt järjekindel ja äkki selline ebakindel kasvatamine mulle ühel hetkel kätte maksab?!" loetlesin ma talle dramaatiliselt.

"Eeee...Ei Mallu, neid asju ma küll ei karda," vaatas ta mind nagu hullumeelset. Huvitav, miks ainult emadel hirmud on?

Naistega tuli ükspäev jutuks teemad, et miks üldse lapsi saadakse. Enamus vastasid, et lapsed toovad ju ellu rõõmu ja on pereelu loomulik jätk ja lapsed on ju kaunid elu õied, kes annavad elule mõtte. Kõik need on ilusad mõtted, aga minu meelest kaasneb lapse saamisega ka pidev hirm, mis hakkab juba raseduse ajal pihta.

Ma mäletan täpselt, kuidas ma rasedana iga kord enne mingisugust uuringut ja ultraheli natukene muretsesin, et kas kõik on ikka korras. Ah, mis ma ikka valetan, ma muretsesin täiel rinnal. Samas olen ma seda tüüpi inimene, et ma usun ka seda, et negatiivne mõtlemine toobki negatiivseid tagajärgi. Seega oli olukord veel nii keeruline, et ma kartsin, kuid üritasin samal ajal iseendale teeselda, et ma ei karda. Hea, et ma lõpuks kuskil pehmete seintega ruumis ei lõpetanud, sest minu mõtted nägid küll sellised välja:

"Issand, mõelda vaid, kui tänasel ultrahelil arst peaks ütlema, et midagi on valesti?!"

"Appi, issand, ma ei tohi nii mõelda, loomulikult ei ole midagi valesti!"

"....Samas kui on, mida ma siis teen? Appi, ma niii loodan, et kõik on korras!"

"Ma ei tohi negatiivseid asju mõelda!"

Ja siis ma sundisin ennast lihtsalt teistele asjadele mõtlema. Umbes nagu Scarlett O'Hara, kes kinnitas endale alati, et ma ei mõtle sellest praegu, vaid hoopis homme. Umbes sama taktikat kasutasin ka mina.

Õnneks suutsin kuidagi terve mõistusega kuni sünnituseni vastu pidada, aga siis hakkas uus südamevalu. Mari esimene haigus, esimene kukkumine. Need kõik asjad on emasüdame jaoks konkreetselt liig. Nii hirmus on näha, et su lapsel on halb ja sa reaalselt oleksid valmis sada korda rohkem kannatama, kui sa ainult saaksid kuidagi sellega oma lapse valu ja enesetunnet leevendada.

Peab täitsa paika see, et mida suurem laps, seda suuremad mured. Näiteks praegusel hetkel on mul mure, et kas mu laps ikka oskab kõiki vajalikke asju, mida teised temavanused. Muidugi see mure oli ka enne, kui Marikesel juukseid ei kasvanud ega hambaid ei tulnud. Need on aga sellised asjad, mis lõpuks ikka vast tulevad. Nüüd olen ma hirmul, et äkki ta ei hakkagi kunagi ise lusikaga sööma (kunagi vast ehk hakkab?), et ta ei hakka kunagi rääkima (ehk vast ikka hakkab?) ja muud sellised asjad, millega teistele emadele meeldib kiidelda.

Muidugi ma saan aru, et emad peavadki oma laste üle uhkust tundma, aga paraku on nii, et nendele emadele, kelle lapsed veel arengus veel nii kaugel ei ole, tundub see lihtsalt ebameeldiva kiitlemisena. Aga mis teha, elu on selline. Eks ma proovin asja mõistusega võtta ja rahulikult oodata, kuni Mari hakkab omal ajal oma asju tegema.

Hirmutavam tundub tulevik - ma mäletan, kuidas mina omal ajal aru ei saanud, et miks ema mulle mõnda asja keelas. Kuigi enamasti olid mulle pea kõik asjad lubatud, kuid ükskord 14-aastasena ütlesin ma emale, et tahan sõbrannaga sõita Viljandisse ühe suvalise tüübi juurde peole, kellega me Rates tutvusime.

Miskil "imelikul põhjusel" ütles mu ema, et selline asi juhtub ainult üle tema laiba ja mina ei saanud aru, et miks mu enda lihane ema tahab mu elu ära rikkuda. See tüüp ei olnud ju "võõras", ma olin temaga juba KAKS NÄDALAT internetis suhelnud ja mulle tundus, et ta võis olla mu uus eluarmastus! Oi, ma olin ema peale vihane.

Nüüd kujutan ma ette, kui minu Mari ütleks mulle sama vanalt sama asja ja ma ei lubaks seda samuti mitte kui iial. Jumal teab, mis suvalise perverdiga inimesed netis suhelda võivad?! Oh, väga hea, et ma veel ei pea selle pärast muretsema, sest mul on praegu muretsemist omajagu.

Vot selle pärast neid lapsi saadaksegi - et su elul oleks uus mõte. Uus mõte muretseda terve elu ühe väikse inimese eest, kelle sa mingil maagilisel viisil enda sees valmis tegid!

Kallid lugejad, palun öelge, et ma ei ole ainuke hull, kes pidevalt muretseb ja kardab...

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis