Täna läksime me Mariga esimest korda Väike Päike lastehoidu. Hoiuvärgiga on meil siiani natukene kehvasti läinud. Minu töö hakkas ju sel nädalal, mis tähendab, et eelmisel nädalal pidime Mari hoidu harjutamas käima. Marikesel oli aga nohu ja nõnda me teda sinna loomulikult ei viinud. Lõpuks sai nohu läbi ja saime harjutama hakata. Kuna täna oli nn esimene harjutamise päev, siis olime seal vaid poolteist tundi ja loomulikult koos.

Päev hakkas ka väga kehvasti, sest me pidime Mari üles ajama. Marile ei istu see ajamine kohe üldse mitte üks teps ja seega ei olnud ta juba eos kõige hiilgavamas tujus. Täielik Murphy - mõnikord on Mari kell 8 hommikul üleval, täna tahtis see väike präänikuke edasi magada, aga eiiii saanud.

Tõsi - hoidu jõudes oli Mari esimesed 15 minutit üsna rahulik ja vaatas rühmas ringi. Ei olnud nagu hullu. Mänguasju oli palju ja lapsi oli palju, kõik tundus üsna paljulubav.

See lõbu kestis täpselt sinnamaani, kui õpetaja keelas Maril laua peale ronida. Mari ei salli koduski, kui keegi talle midagi keelab ja kukub alati südantlõhestavalt nutma. Nüüd oli tal juba hommikust kehv tuju sees ja nõnda röökis ta nii kaua, kuni me lihtsalt koju ära tulime, sest mul hakkas endast ja Marist ja teistest ka kahju.

Täna oli hoius ka üks Marivanune tüdruk, kes terve minu seal oleku aja ainult nuttis ja röökis: "EMMMEEEEEE! EEMMMMMMEEEE!". Mul oli tast lihtsalt nii kohutavalt kahju, et ma mõtlesin, et jumal tänatud, et Mari rääkida ei oska, sest kui ta mind niimoodi hüüaks, ei läheks ma elu sees kuskile ära ja istuksin surmani ta kõrval.

See pani mind mõtlema, et kõik teised seal rühmas on siiski vanemad. Ma pakun, et umbes kahe-kolme aastased. Mari oleks seal kõige pisem. See teine tüdruk oli ainult Marivanune, see sama, kes seal kurvalt nuttis. Õpetaja küll ütles, et mõni nutabki natukene rohkem kui teised, lõpuks harjuvad kõik, aga...Ma hakkasin täiega mõtlema sellele, et ehk ongi mu väike nööbikene selle nalja jaoks veel liiga väikene? Lihtsalt iga kord kui ma meenutan selle väikse tüdruku ahastust ja hirmunud pilku, kui ta "EMMMMEEE" nuttis. No jeesus küll, niii südantlõhestavalt kurb! Ja ma ei taha üldse Marile seda teha.

Samas teine külg minus mõtleb, et kui me ei proovi, siis me ei saagi teada. Ma usun, et ehk need õpetajad ise ütleksid ka meile, kui nende hinnangul Mari siiski lastehoiuks valmis ei ole? Ma ei tea! Ma olen nii segaduses ja kahe vahel. Ma ju tahan, et ta seal teistega mängima ja arvestama õpiks. Ehk isegi rääkima jne.

Natukene kardan seda ka, et ma olengi üks nendest emadest, kes laseb oma lapsel kõike teha. No, lasen ka. Kodus on kõik eluohtlikud asjad ära pandud, ülejäänu, mis kätte saab, sellega tehku mis tahab. See on muidugi ainult MINU taktika - ämm ja Kardo minuga ei nõustu ja keelavad teda omajagu. Aga te ju teate, mis siis juhtub. Ta hakkab NUTMA! Ja see on nii õudne, kui laps nutab. Ma parem koristan köögipõrandalt paki jahu kokku või pesen seinalt kriidijälgi, kui võtan lapselt midagi käest ära, mis teda nutma ajab.

Hoius ei tohi Mari pliiatsitega ringi joosta ja laua peale ronida ja teiste meisterdusi puruks rebida ja see ajab ta muidugi pahaseks. KUIDAS ei tohi?! MIKS?! Ja siis saan ainult mina ennast süüdi tunda, et ma olen sellise "hellitatud"(?) lapse kasvatanud, kes muudkui tahab midagi ja jonnib, kui ta seda ei saa.

Aga mis mina sinna teha saan, et ta nii ahastavalt nutab, et mu emasüdamele on lihtsam talle järele anda kui keelata? Hoiukasvatajatel minu lapse suhtes emasüdant ei ole ja loomulikult peavad nad seal korda hoidma, sest kui 10 last korraga tahaks aknalaual turnida, ei lõppeks see vast kuigi hästi.

Oeh. Ma lihtsalt ei tea. See asi ka, et hoiuga tuleb harjutada järjepidevalt, aga mina pean ju tööl ka käima. Kardol on õnneks järgmine nädal puhkus ja ta saab selle harjutamise oma kaela võtta. Ma mõtlen praegu, et vaatame, kuidas see olema saab. Kui näiteks kahe nädalaga midagi paremaks ei lähe, siis tuleb muu lahendus kuidagi välja mõelda. Milline, seda ma veel ei tea. Midagi sellist, mis ei hõlma seda, et mu laps kuskil võhivõõraste keskel "EMMMMMEEEE" karjub. Mitte, et ta seda üldse öelda oskaks, aga saate aru küll eksole.

Ehk ma lihtsalt muretsen üle ja Maril oli lihtsalt kehva päev? Pagan, oleks võinud keegi siis enne öelda, et see emaks olemine nii keeruliste otsuste tegemist hõlmab.

Jaga artiklit

8 kommentaari

M
mina  /   10:50, 23. märts 2015
Ja ema kasva ise suureks. Lapsel peavad olema raamid ja kindlad reeglid, mida võib ja mida mitte.
See et laps ronib lauale ei ole ju igal pool aktsepteeritav ja isegi väga armsa ja armastatud lapse vanem peaks aru saama, et nii ei saa ühiskonda sulanduda. Nii kasvatamegi ainult enese nina ette nägevaid inimesi, et kui miski ei meeldi mis pähe tuleb nutt lahti ja muud võimalust polegi .... Kulla pisikese tüdruku ema, arvan et saad abi eelkõige oma vanematega rääkides ja aktsepteerides nende arvamust kasvatuse alal, nemad on ju kasvatanud kõikedeadja ja õieti käituva emme oma väikesele tütrele. Räägi oma emaga ja kindlasti leiate lahenduse, niio lihtne see ongi ja lapsed ikka nutavad aegajalt ja isegi jonnivad.
M
Mäletan...  /   18:40, 21. märts 2015
...kui Malluka laps oli mõne kuune, siis ta blogis kirjutas, kuidas tema küll ei plaani last enne 3 aastat lasteaeda viia. Tookord kommenteerisin ka, et eks me aasta pärast vaatame, nüüd siis laps alla 2 ja juba hoius... Lapsed on erinevad, mõni on 2 aastaselt valmis lasteaiaks, mõni pole veel 4-selt ka nii valmis, et nuttes maha ei jääks. Ja vahel on nii, et kõik sujub alguses väga hästi, aga mingi aja pärast, kui enam lapsele nii uus ja huvitav ei ole, tulevad nutud hoopis nt pool aastat pärast lasteaiaelu algust. Enamasti tõesti see nutt lõppeb, kui emme vaateväljast kaob, vahel võtab see kauem aega. Aga tegelikult ma tahtsin kirjutada selle loo teisest teemast - lapsele piiride seadmisest. Sest see, mida ma lugesin (kriidiga seinale joonistamine, jahu põrandale kallamine, ronimine ohtlikesse kohtadesse), see on tegemata kasvatus, mitte emasüdame õrnus. Ja lõpuks on see kahjuks nii endale kui ka lapsele! Mallukas, Sa mõtle sellele, kas soovid, et Su laps ei oleks pidevas segaduses, kellega ta mida teha võib (issiga ühtmoodi, emmga teistmoodi)? Laps vajab selgeid piire, et tunda end kindlalt ning teada, millal ta piire ületab. Sest lapsed on targemad, kui tavaliselt arvame, ning nad tunnetavad väga hästi, millal pahandust teevad, kui neil on eelnevalt reeglid teada. :)

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis