LIIGUTAV TAASKOHTUMINE: Viis aastat tagasi läks Reku kaduma ja Ainika oli juba leppinud, et ei näe oma neljajalgset sõpra enam kunagi. Aga saatusel oli suurepärane üllatus varuks. (­Varjupaikade MTÜ)

"Langesin põlvili, Reku tuli ja pani oma pea mulle sülle ja lasi mul kõik oma nutud ära nutta," kirjeldab Ainika rõõmust ja erutusest väriseval häälel taaskohtumist oma viis aastat tagasi kaduma läinud koeraga. Ta leidis kutsu vaid tänu õnnelikule juhusele äsja varjupaigast.

"Ma nutan kogu aeg rõõmust! Siiamaani ei usu, et see tõsi on! Ega enne vist päriselt ei usugi, kui Reku lõpuks meie juures kodus on," juubeldab Tallinnas elav Ainika.

Viis aastat tagasi läks ta oma seitsmeaastase kolli-kaukaasia segu koeraga Lagedil õue jalutama.

Nii nagu tavaliselt, lasi ta majade vahelt välja põllule jõudes Reku rihma otsast lahti, et loom veidi vabalt looduses joosta saaks. Alati tuli koer tagasi. Tookord mitte.

Saatuse sõrm

Kaks aastat otsis Ainika oma neljajalgset sõpra igalt poolt taga. Saatis päringud ka loomade varjupaikadesse. Otsinguist polnud kasu. Koer oli nagu maa alla vajunud. Perenaine kaotas lootuse Rekut elavana leida.

"Matsime ta oma mõtetes ja südames maha," sõnab Ainika.

Kui ta paar aastat hiljem otsustas võtta uue koera, astus aga saatus iga kord vahele – küll oli välja valitud kutsikas juba kellelegi teisele lubatud või tulid ette muud takistused. Eelmisel suvel otsustas Ainika, et teeb hoopis ühe kodutu koera õnnelikuks ja valib omale uue lemmiku varjupaigast.

Mõni päev tagasi vaatas Ainika internetist taas varjupaikades olevate loomade fotosid, kui ühtäkki jäi pilk pidama ühel Pärnu varjupaiga hoiukodus oleval koeral nimega Zeus, kes oli väga tema kadunud Reku moodi.

Ainika valis varjupaiga numbri ja rääkis hoiukodu perenaisega, kes ütles, et koer tõesti reageerib nimele Reku. Ainika kiirustas juba järgmisel päeval Pärnusse ja taaskohtumine oma vana neljajalgse sõbraga oli südantliigutav.

"Kui ta minu juurde toodi, langesin põlvili, Reku tuli ja pani oma pea mulle sülle ning lasi mul kõik oma nutud ära nutta," kirjeldab Ainika väriseval häälel taaskohtumist oma lemmikuga, keda ta ei lootnud enam kunagi näha.

"Minuga juhtus ime! Leidsin üles oma viis aastat tagasi kaduma läinud koera!" on Ainika hääles segamini naeru- ja nutunoodid.

Vaakus metsas hinge

Varjupaiga töötajad ütlevad, et koera ja omaniku kohtumishetke on võimatu kirjeldada:

"Sõnu ei jätku ja emotsioonid löövad üle pea kokku. Me olime valmis nägema koera ülevoolavaid emotsioone taaskohtumisel, me olime valmis kõigeks, kuid mitte selleks, et Zeus ehk siis pärisnimega Reku, kes on loomult elav ja käitub kohati nagu puberteediealine, muutus hetkega täiesti rahulikuks ja pani pea Ainika sülle. Polnud vist palju inimesi, kelle silmad märjaks ei läinud. Just niisugused hetked annavad jõudu, lootust ja tahtmist edasi ning paremini tegutseda ka varjupaiga töötajaile."

Reku sattus varjupaika eelmise aasta augustis, kui saadi kõne Viluverest, kus politseikonstaabel oli leidnud metsast väga kehvas seisus koera.

Varjupaiga töötajate sõnul võis kõrges rohus oleva magamisjälje järgi näha, et loom on seal veetnud pikki päevi ja öid.

"Koera pikakarvaline kasukas oli kohutavas seisukorras, tagakäpal hiiglaslik kasvaja. Tal oli nälg ja vedelikupuudus," kirjeldavad töötajad. Kriitilises seisus loom viidi kohe Pärnu väikeloomakliinikusse, kus arst ta üle vaatas.

"Vaatamata sellele, et elu polnud seda koera hellitanud, hämmastas meid tema jäägitu usk inimestesse. Näha oli, et kliinikuruumid tekitavad temas segadust ja hirmu, kuid selle asemel, et üritada põgeneda, asetas koer oma käpa varjupaigatöötaja käele, justkui kinnitades, et kõik on korras ja ta saab aru, et tema eest hoolitsetakse."

Loomaarst eemaldas loomalt kasvaja, ta kiibistati, vaktsineeriti ning esialgu oli ta eridieedil, et seedimist korda saada.

Kuna varjupaiga uus elanik oli sõbralik ja elavaloomuline koer, olid töötajad kindlad, et uut kodu ei ole talle raske leida. Taas aga astus saatus vahele – vaatamata sellele, et nad postitasid hea iseloomuga koerast jutukesi ja pilte mitmesse kanalisse, ei tundnud imelikul kombel keegi tema vastu huvi.

Varjupaiga keskkond muutis looma töötajate sõnul aina närvilisemaks ja koer üritas end mitu korda aedikust välja kaevata, mistõttu oli varjupaiga perel hea meel, kui talle lõpuks hoiukodu leiti. Seda ei osanud aga siis veel keegi aimata, et õige pea läheb koer oma endisesse koju, oma perenaise juurde tagasi.

Eile tõi Ainika oma vana sõbra varjupaigast koju, kus sai ­Rekut kallistada ka Ainika kaheaastane tütar, kes oli emale armsat koera senini vaid fotodel näinud.

Jaga artiklit

37 kommentaari

M
ma südamest loodan et  /   12:03, 16. märts 2015
kõik loomad leiaksid oma kodu
sest ma armastan väga loomi
eduneile ja teistele loomapidajatele
tore et see looma vägistaja on nüüd vanglas aga kui välja saab siis halb
alati uurige inimese tausta kui lemmiklooma ara annate!!!!!!!
M
MINA KA  /   21:27, 15. märts 2015
Loodan ja ootan oma armsat KOLLIT kes läks kosja 4a tagasi ,juhtub veel ime et ,saame veel kokku.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis