(STANISLAV MOSHKOV)

Seoses emakeelepäevaga on äärmiselt asjakohane rääkida eestlaste eesti kultuuri integreerimise vajadusest. Keel kui meie kultuuri tüvikomponent on laiadest massidest võõrdunud, keel ei hakka enam külge. Keel näib olevat läbitud etapp. Oleme jõudnud uude kultuuriolukorda, mida on tabavalt kirjeldatud seriaalis Borgia, kus keegi usin kardinal teatab paavsti moslemist sekretärile, et tema keel räägib sõnadeta ning seejärel sooritab oraalseksiakti.

 

Allakäigu kurb lugu

 

Nüüd mõned faktid, mis räägivad meile eesti keele allakäigu kurva loo: meie ülikoolide esmakursuslaste funktsionaalne kirjaoskus on langenud alla viiekümne protsendi, siinjuures peab märkima, et üliõpilased on meie kõige kõrgema vaimse arengutasemega inimgrupp, kellest kunagi saavad spetsialistid, muu hulgas õpetajadki.

Raamatute trükiarv on Eestis vähem kui inimpõlve jooksul langenud ligi seitse korda. Poolkirjaoskamatud filmitõlked ja reklaamtekstid ei ole enam üksi, pea kogu meedia on nende tasemele langenud või langemas.

Telekast liikuva pildi vaatamine ja internetis piltmärkide abil suhtlemine on jätnud uue põlvkonna ajudele oma jälje. Uued ajud ei ole enam keelevõimelised, paremal juhul nad mõistavad tähti ja sõnu aga teksti mõtet enam ei hoomata. Kurb tõsiasi on see, et lugemine ja kirjutamine saab selgeks ikka ja ainult lugedes ja kirjutades, ei aita siin trenni tegemine, tervislik toitumine, töörügamine, õigeusk ega täielik pühendumine pornograafiale.

Kui sa ei loe ja ei kirjuta, siis sa ei oska lugeda ega kirjutada, keel ei ole enesestmõistetav geenidega kaasa antud võime nagu külma käes värisemine, mida keegi ei pea õppima. Keel on osa kultuurist ja kultuur on pingutus, pidev pingutus või on ta surnud ja tühi kest nagu templivaremed ja iidne lohukivi, mille mõtet metsistunud hõimud enam ei hooma. Eesti kultuur on jõudnud arusaamatu muistise olukorda. Ei ole probleem ainult selles, et keegi ei saa moodsast kunstist aru, või selles, et eesti filmid on ilge kõnts ega ka selles, et keegi ei oska enam nimetada kümmet elavat eesti luuletajat.

Kui eesti film isegi ei oleks vedel väljaheide, siis ta ikkagi ei jõuaks publikuni, sest massid on kunstist ammu võõrdunud ja nüüd on nad minetamas keele viimaseid jäänuseid. Keele allakäigul on eriti tähtis roll mängida verbaalsel massikultuuril, meedial, lehtedel, portaalidel, telel, isegi raadiol. Kasu väljapeksmise paradigma näeb ette kirjanduse surma, kui ta pole just miski poolpornograafiline naistekas või põnev jutt, raha teenib lehtedega rohkem, fakt. Et teenida veel rohkem raha, tuleb lehti lihtsustada, rohkem pilte, lühem lause, pühad tõed nii nagu urmosoonvaldid neid omal küündimatul moel esitavad.

Kõigepealt lülitab keele kõrgtasemed välja äri: teadus tuleb teha inglise keeles, luule tuleb surnuks näljutada, igasugune maailmavaateline tekst tuleb asendada usukuulutamisega. Kusjuures teksti kvaliteet ei ole peamine, keha müüb alati isegi halva tekstina, püha tõde peab igaüks omaks võtma ka debiilse jauramisena ja kui mass vastu vedeleb – siis keeratakse kommentaarium lihtsalt kinni, persse see sõnavabadus.

See on huvitav liikumine, teksti kvaliteet ainult kukub, odavad ajakirjanikud, võimalikult palju lugejaid, kelle tase iga põlvkonnaga kukub. Teksti kvaliteet, mis võimaldaks selgitada, veenda, kunstiliste võtetega lugeja ümber sõrme keerata, see oskus on ammu kadunud ning asendatakse repressioonidega, laimukampaaniatega ja üleüldise mõnitamisega, nagu EKRE avaliku laimamise puhul olete ehk isegi märganud.

Olete te kuskil kuulnud, et mõni urmosoonvald oleks kas või ühe Helme väite ümber lükanud või on mõni päevalehe toimetaja suutnud meediaeetikute ees oma laimuväiteid tõestada. Ei ole suutnud tõestada, fakte ei ole, on ainult sotsialistlik-liberaalsed valed ja kinnisideed.

Mõistagi on ka palju raha, millega urmosoonvaldid ja muud keelerüvetajad oma kinnisideid levitavad, ja väikese inimese kiuslik võim, kes sunnib vaikima kõik, kes pole temaga nõus.

Keelepäeval on rõõm nentida, et lurjused, kellel on võim ja vägi, on meie emakeelest kõrvaldanud kõik loova ja tehniliselt üleva, nüüd on nad jõudnud nii kaugele, et nad ei suuda enam isegi fakte esitada ega oma väiteid mingil kombel tõestada, diskussioone meedias peaaegu ei toimu, alati on saates koos ainult püha tõe jüngrid, kes kinnitavad oma usku. Ja kordavad poollaulval häälel dogmasid, brežnevism oli selle kõrval vaata et poisike ja me ei ole veel meediakontrollis jõudnud täiuse mäetipule.

 

Keele asemel häälitsus

 

Meil puudub täielikult argumenteeriv, faktidega opereeriv, seadustest lähtuv ja diskussioonivõimeline meedia. Ainsad, kes on suutnud oma seisukohti selgitada ja veenvalt mõjunud, on grupp katoliiklasi, kohati ka EKRE. Valitsusparteid ja peavoolumeedia ainult möögivad. See pole inimkeel, mis nõrgub mööda lõuga alla taavirõivastel ja urmosoonvaldidel. See on inimkeelele kõlaliselt sarnanev häälitsus, see on onomatopöa.

Onomatopöa on helijäljendus, kilks, kolk ja türaki. Onomatopöa on üks paljudest poeetilistest võtetest keeles, aga kui keelest on järel ainult onomatopöa, siis on see intellektuaalne katastroof.

Eesti keel on rüvetatud, ma mõistan Kaplinskit, kes enam eesti keeles ei kirjuta, see keel on tõesti niivõrd kleepuvaks ja limaseks muudetud, et seda on vastik puudutadagi. Muide, Kaplinski esimene venekeelne luulekogu jõudis Moskva maineka luuleauhinna „Различие“ short-listi, ehk 2014. aasta viie parima venekeelse luuleraamatu sekka.

Kuid asi ei ole emakeelepäeval ainult eesti keeles – keel on instrument, tööriist, targal inimesel on tark tööriist, lollil inimesel aga loll tööriist. Mina ei lase ennast sellest segada, et minu lugejad on urmosoonvaldid, kujutage ette tuhandeid urmosoonvalde: nad jalutavad tänavatel, juhivad rahvaautosid, ostavad poes mürgist toitu, vaatavad kinos valesid ja propagandat, minge korra kinno ja vaadake kõiki neid urmosoonvalde, vaadake neile näkku.

See on kohutav, Kaplinski ei kanna seda välja, aga mina kannatan, vähe on veel urmosoonvalde, nõrgad on need teie urmosoonvaldid, ma sülitan nende peale ja kirjutan edasi. Miljoni vaese hulgas on alati üks, kes loeb ja sellest piisab. Mina jään inimeseks, mis teie teete, oma asi, väidetavalt vaba maa, andke tuld.

Jaga artiklit

23 kommentaari

P
Pink Plonk  /   13:03, 16. märts 2015
Kas kõik kohalikud joodikud on siia kommenteerima roninud ? Sildnik on tõesti mentaalne - päris jumalik ilmutus kohe ! :)
J
Jaa bõl tsarli  /   01:34, 15. märts 2015

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis