Chuck Norris (AFP / Scanpix)

Kui Chuck Norris vaatab peeglisse, siis peegel pudeneb kildudeks, sest miski ei taha jääda kahe Chuck Norrise vahele. Chuck Norris on legend. Ta on nii vinge mees, et andis mulle kere peale ilma, et oleks kohalgi olnud ja mind sõrmeotsaga puutunud.

Spordiklubides on kahjuks nii, et mõned rühmatreeningud on sedavõrd populaarsed ja käib pidev võistlus nende loetud kohtade üle. Kes jääb registreerimisega hilja peale, ei pruugi enam kohti saada.

Mõne kuu jooksul on mul välja kujunenud rutiin, mille järgi olen reedeti käinud MyFitnessi treener Mari-Liis Ilvese juhatusel toimuvas rühmatreeningus nimetusega "Kõht. Selg. Tuhar". Täpselt neid kehapiirkondi see treenibki.

Eelmisel reedel jäin aga trenni registreerimisega hiljaks ning plaanipärased 35 kohta olid juba täidetud, mina seitsmendana ootelistis. Polnud hullu, järgmine vaba rühmatrenn oli kohe selle järel algav BodyCombati nimeline rähmlemine.

Et polnud varem üheski seesuguses käinud, otsustasin põrsast kotis proovida ning läksin sinna.

Treeneriks Hedi Haug. Mis see kombat siis ikka hullu olla saab, mõtleisin. Mingi naisterahvas on treeneriks.

Pealegi on keskkooli ajast all nelja-aastane judo põhi, pooleteise aastane karate nuusutamine ning rohkem kui kümne aasta tagune taiji harrastus. Midagi peaks sest kombatist ehk võitluskunstist ju jagama. Et kõik need on omal kombel enesekaitse tehnikad, siis erilise kollanokana ma ennast enne trenni ei tundnud.

Kõige rohkem meenutas trenn tantsulist kickboxingut. Kiired (techno)muusika rütmid, palju erinevaid löögikombinatsioone ja liikumisi. Vasakhaak, paremsirge, alt vastu lõugu. Põlvega kõhtu, kannaga selja taha, löök ette. Oi pagan, kui kiiresti kõike seda teha tuli! Ikka muusikarütmis ja nii, et löök kujuteldava vastase pihta ka jõuga tehtud saaks.

Kõik see võttis minu kui rahumeelse inimese üsna kiiresti võhmale. Paiguti oli raske tempos püsida ning kogu tehnikat haarata.

Suurimaks väljakutseks oli ehk kordinatsioonipuntra lahtiharutamine. Samal ajal, kui vehid kätega ühtesid liigutusi, tuleb jalgadel kekselda omi kombinatsioone.

Tunni aja jooksul ei kasutatud ühtegi abivahendit. Milleks hantlid või muud raskused? Kõik käis kekseldes ja liikudes ning tühja pekstes.

Aeg-ajalt tuletas treener meelde, mida ühe või teise liikumise või kombinatsiooni puhul tähele tuleb panna. "Ei lase käsi alla, need kaitsevad kogu aeg nägu, muidu annab vastane vastu pead! Nüüd teeme nii nagu kahmaks vastasel põlvedest ja tõmbaks ta maha..."

Niimoodi kujuteldava vastasega see tango käis. Särgi sai korralikult märjaks ning selle selgeks, et mingist löömamehest minu puhul rääkida ei saa. Kui ikka ei ole sees seda agressiivsust, ei tule ka selle imiteerimine väga veenvalt välja.

Kõige raskemateks osutusid küljele sooritatavad jalalöögid. Oi, kuidas puusad olid kinni ja ragisesid, kui tuli koiba puusast kõrgemale kangutada!

Riietusruumi jõudes olin täitsa läbi. Tihe ja intensiivne andmine oli korralikult tühjaks pigistanud.

Järgmisel päeval oli keha kange ja valus - nagu oleks Chuck Norris isiklikult mulle kere peale andnud. Ise kohal olemata. Kujuteldava vastasena.

Respekt vanameistrile!

Jaga artiklit

1 kommentaar

L
lugesin läbi  /   22:16, 22. sept 2017
Või nii.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis