Esimese ringi lõpul. Hetk abikaasa verbaalsest motivatsioonilaksu kohalejõudmisest, mille peale otsustasin ka teise ringi ära kannatada. (Kirsti Jahilo)

Selle talve ainus suusavõistlus on peetud ning vesi kivist välja pigistatud. Rohkem ei oleks sealt tulnud enam piiskagi. Aitab. Nüüd võiks hakata juba vaikselt jalgratast sõidukorda sättima. "Talv" on ära tüüdanud.

Laupäeval toimunud RMK Kõrvemaa suusamaraton (tõsi, vaid 38-kilomeetri pikkusena) on olnud aastaid mu ainsaks talviseks suusavõistluseks. Nii ka sel korral. Kuna enne seda oli mul suuskadel läbitud vaid tühised paarkümmend kilomeetrit, andsin enesele aru, et võistlusest on asi kaugel - tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja rada läbida.

Sel aastal oli see raske. Kuna lund ei olnud, polnud ka erilist indu ega tahtmist seda sõitu kaasa teha. Ja kui mu kallis kaasa poleks võistlust pidanud pildistama minema, oleks ma tulekut tõsiselt kaaluma hakanud - kas ikka tasub niimoodi külmalt peale minna? No hästi, läksin siis sel korral.

Ilm oli niiske ja sombune ning kuni Kõrvemaale keeramiseni polnud autoaknast näha ka sellises koguses lund, kus suusatada oleks saanud. Tõsi, metsa vahel seda siiski kuigipalju jagus. Pooleks sulalompide ja kiilaskohtadega.

Kõik oli kuidagi iseäranis kiretu. Stardipauk. Minek. Sõit ise. Mis näitab, et sportimine on suuresti ka vaimne seisund. Kui vaim pole valmis, siis kannatab keha küll oma jao ära, kuid mingit erilist rahulolu sest pingutusest ei saabu.

Erinevalt mu endisest töökaaslasest Karel Kulbinist (lõpuprotokollis 11-s), kes rohkem kui tund enne starti oma suusapaariga ühe määrimispuki juurest teise juurde pendeldas, et sealt kinnitust saada, on tal ikka õige määre endal alla on tõmmatud, see teema mind ei erutanud. "Sõida ükskõik kust, aga ainult mitte läbi lombi," õpetas ta mind. "Siis on määrdega krõška ja pole enam midagi teha!"

Erinevalt temast polnud ma suusatalla alla midagi tõmmanud. Võtsin lihtsalt suusad rõdu pealt ning sõitsin sellega, mis sinna eelmisest aastast alla oli jäänud. Või sealt maha kulunud. No ausõna - täitsa suva! Ei mingit emotsiooni suusatamisest või märki õhinast! Piinlik lausa. Aga ega aastad peagi vennad olema.

Pärast esimese 19-kilomeetrise ringi lõpetamist tundsin, et toss on väljas. Ihu väsinud. Vaim nüri. "Siba aga siba, pole siin midagi!" hüüdis naine raja äärest ja tegi kaameraga klõpsu. Kui hetkeks olin isegi kaalunud võimalust sõit üldse pooleli jätta ja rahalt maha astuda, siis nüüd tuli kohusetundest ikkagi teine ring veel ära kannatada. Naine ju vaatas.

Oh pagan, kui raske see oli! Õnneks võtsin sisse taskus olnud SISi spordigeeli ja see tegi vähemalt mõneks ajaks vaimu veidi erksamaks. Klubikaaslane Vello Luts kihutas teise ringi algul mööda nagu noor Northug. Tema oli startinud minu taga, 5 minuti kaugusel olevas laines. Jooksurajal oleme olnud üsna võrdses ajas, aga suusatamine pole jooks. Las tal minna! Ei olnud jaksu ega ka tahtmist pingutada või talle järele võtta.

Tõusudel lasin tempo alla ja kasutasin libiseva sammu asemel vana hea klassikalist ülesastumise tehnikat. Peaasi, et finišisse jõuan. Rada oli üldiselt sõidetav, kuid kaugeltki mitte sellises seisus, mis ta ühe õige talve kohta olla võiks. 1. märtsil on samadel radadel Estoloppeti sarja kuuluv XVIII Tallinna Suusamaraton. No ma tahaks näha, mis sest rajast veel nädala pärast järele on jäänud!

Joogipunktid olid mõnusad. Seal kallasin nii spordijooki kui teed sisse kohe mõnuga ja topside kaupa. Aehh, kui hea! Viimases joogipunktis, enne raja kõige mägisemat osa heitsin pilgu kellale. Täis sai just mu eelmise aasta lõpuaeg: 2.38. Ja siit jäi veel oma viis kilomeetrit minna.

Sedapuhku jõudsin üle lõpujoone ajaga 3.06. Enesetunne oli nii sant ja tuju madal, et polnud soovi isegi suppi sööma minna. Kuiv dressipluus selga, autosse - ja kodu poole minema.

Kui vaim on valmis ja liigutamise nälg sees, on lausa lust ennast joonele sättida. Sel korral polnud ei üht ega teist. Lihtsalt raja läbi kulgemine, et saaks nelikürituse arvestuses linnukese kirja.

Ma pole kunagi eriline suusahunt olnud, see on üks mu nõrgimatest kui mitte nõrgimaid alasid. Järgmised Kõrvemaa üritused on kindlapeale juba suurema inspiratsioonifaktoriga: jooks, triatlon ja rattasõit. Päris kindlasti saab siit edasi veel ainult paremaks minna.

Nii nagu ujumine, on ka suusatamine suures osas tehniline ala. Füüsis võib küll üldises toonuses olla, aga kui seda kindlat üht spetsiifilist (suusa)liigutust kaua aega teinud pole, on kogu ettevõtmine üks paras rist ja kannatamine. Nagu pigistaks kivist (tahte)jõuga vett välja.

Jaga artiklit

1 kommentaar

M
meelis  /   23:36, 26. veebr 2015
Kirjutamine pole ka sinu ala,sellist kirjavigu täis artiklit pole ammu lugenud!!!!

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis