Mäletan, et kunagi lubasin endale, et üle aastane laps küll lutti imeda ei tohiks. Vahepeal mõtlesin lausa, et kui laps kõnnib, et siis on ka tobe, kui nii suur laps ikka veel lutiga ringi käib. Loomulikult jagasin ma oma piiritut tarkust naabrinaisele, kelle aasta ja 7 kuune mulle NII SUUR laps tundus, kes juba vähemalt aasta tagasi lutist loobuma pidanud oleks.

See võõrutamine tundus mulle nii kerge - mis seal siis on? Võtad luti ära ja enam tagasi ei anna, väga kerge ju? Oeh, oleks see vaid nii. Nüüd on mul aasta ja neljakuune, kes on nii suur lutitaja, et mulle tundub lausa, et tema sõltuvus suureneb iga päevaga, kui selline asi üldse võimalik on?

Vanasti võis ta vabalt päev läbi mängida, ilma, et talle lutt meeldegi tuleks, nüüd sellist lõbu enam pole.

Luti saan ära võtta ainult siis, kui preili parasjagu seda ei märka (ala annan midagi süüa asemele), aga kui söök otsas, tullakse lutti nõudma. Ah, isegi kui mina seda lutti ei anna ja ta parasjagu mitte kuskil mitte ühtegi ei näe, siis mõne aja pärast on tal ikka lutt suus.

Mul pole õrna aimugi, kust ta neid lutte toob, või kus neid peidab, aga minu ponnistustest neid salapäraseid lutte leida, ei ole teps mitte mingit kasu.

Pealegi muutub Mari lutita nii hirmus virilaks. Ma TEAN, et see lutist võõrutamine ei saagi nii lihtne olla, et võtad ära ja kohe on lust ja lillepidu see lutivabaelu. Eks sellega peabki kaasnema vingu ja nuttu ja.... kas ma olen väga halb ema, kui ma ütlen, et ma lihtsalt ei viitsi ja hea meelega ei laseks tal vinguda ja nutta?

Kuigi ma tean, et ma pean selle ära tegema - soovitatavalt enne tööle tagasi minemist, sest vaevalt, et ma siis leiaksin, et kergem on öö läbi nutva lapsega taielda või päev läbi väga pahase lapsega võidelda.

Nii ma siin siis muudkui mõtlen uusi daatumeid, millal see suurepärane lutist võõrutamise päv kätte tuleb. Näiteks siis, kui ma maja pealt kõik lutid üles leian! (Ma tean, et seda ei juhtu kunagi). Või siis, kui Mari ise ühel päeval lutti ei taha? (Also, seda ei juhtu mitte kunagi?). Või kui ma enda kõrvatrummid läbi torkan ja nuttu taluma valmis olen? (See isegi võib lähiajal juhtuda). 

Igatahes on see ikka väga tüüpiline - alguses kaagutan ja õpetan, kuidas teised tegema peaksid, aga ise teen lõpuks ikka täpselt samamoodi....

Samas on ka kõik nõuanded võõrutamiseks erinevad. Mõni ütleb, et lõika lutt katki, siis ta saab ise aru, et ta ei taha seda. Teine ütleb, et võta lihtsalt nahaalselt kõik lutid ära ja ära anna neid üldse tagasi. Kolmas ütleb, et jäta lapsele näiteks uneajaks lutt, muul ajal võta ikka ära.

Mis siis nendest õigeim on? Mis kõige kiiremini aitab? Kui kaua see võõrutusperiood kestab? 

Jeesus, mul on ausalt tunne, et ma pean siin oma lähisugulast herovõõrutusele saatma vms, aga kui te näeksite, kui raevukalt Mari oma lutti armastab, siis te ei imestaks sellise võrdluse üle...

Jaga artiklit

13 kommentaari

L
Liis  /   00:45, 6. märts 2015
Minu preili oli ka oma lutti väga kiindunud, ja umbes sama vanalt hakkasin lõpuks võõrutama. Esimesel päeval lõikasin luti otsast pisikese jupi maha. Laps vaatas ja keerutas seda peos, proovis suhu passida, isegi sai kuidagimoodi hakkama... Teisel päeval lõikasin märkamatult veelgi rohkem maha ja siis juba enam suhu pista ei saanud. Piiga tuli nõutult, et, näe... Seletasin, et vot, katki on nüüd. Ja enam ei saa terveks ka teha. Tegelikult ma läksin koguni nii kaugele, et veeretasin süü meie kassi peale... Kuigi pisike, sai laps sellest aru, et enam lutti ei ole ega tule. Koos viskasime selle katkise luti ilusti prügikasti. Paar päeva meeldetuletamist, et lutt on katki ja viskasime ju ära ning oligi kombes selle asjaga.
Edu ja kindlat meelt. Kui olete juba otsustanud, et nüüd on lutiga lõpp, siis nii olgugi. Kõik lutid maja pealt kokku ja silma alt ära, parem juba päriselt minema visata.
N
Nelja lapse ema  /   12:59, 19. veebr 2015
Ära põe iga asjal oma aeg

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis