See, kui harjutaja oma treeningud GPS-iga salvestab, on okei. Iseasi, kas seda on vaja alati sotsiaalmeedias kogu maailmaga jagada. (Valdo Jahilo)

Mõned aastad tagasi alguse saanud jant, kas spordivõistlustel saavutatud tulemused on avalik info või inimese privaatsuse rikkumine, on loksunud ajapikku vormi, kus see enam suurt kõneainet ega vaidlusi tekita. Kui oled kirjas avalikul spordiüritusel, on ka su lõpuandmed avalikud.

Igaüks, kes näeb finišiprotokolli avaldamises ohtu tema isiklikku ellu tungimisele ning privaatsuspiiri ületamisele, saab teha teisi valikuid. Läbida võistlusrada enne või pärast ametlikku toimumist iseseisvalt ja võtta randmelt lõpuaega. Või valida mõni muu lahendus.

Mind pole see teema kunagi häirinud ega kõnetanud. Kui mõnes spordiportaalis on tekkinud inimese osavõttudest ajalugu, on see isegi hea – leiab kõik andmed ühest kohast üles ning on mõnus oma tulemusi aastate läbilõikes võrrelda. Jube kahju, et paar sellist kohta on erinevatel ajajärkudel oma tegevuse lõpetanud ja nii on teadmatusse kadunud ka kõik need kronoloogilised andmed.

Spordiürituste korraldajate kodulehtedelt leiab tavaliselt tagasiulatuvat infot vaid nende võistluste kohta, mida ise on korraldatud. Kuid sellist universaalset ja head keskkonda, kust leiaks näiteks kogu aastat või aastakümmet ja erinevaid spordialasid hõlmavat statistikat, justkui ei ole. On olnud, kuid kadunud. Ja sellest on kahju.

Kaasajal saab igaks oma spordiajaloo ise tekitada ja talletada. Selleks on välja mõeldud hulk erinevaid nutitelefoni äppe, arvutiprogramme ning vanakooli treeningpäevikuid, mida täites kogu sporditegemine talletub. Naabri, sõbra või konkurendi tulemusi sealt näha ei ole, küll aga enda omasid.

Üha rohkem olen tähele pannud sportlasi, kes ei tee enne vastava äpi sisselülitamist sammugi. On see siis Endomondo, Sports Tracker või mõni muu liikumist salvestav programm. Ja kindlasti peab pärast lõpetamist oma tulemust kogu maailmaga jagama, olles justkui vaikivaks tunnustuseks tegijale – et näe, tundke kadedust – täna käisin suusatamas või jooksmas ja läbisin X vahemaa!

Mina lülitasin oma äpis tulemuste avaliku jagamise funktsiooni üsna pea välja. Sest see tundus veidi avaliku inforuumi risustamisena.

Mul on üks tuttav, kellelt laekuvad sarnased tegemised treeningutest millegipärast otse mu meilile. Iga päev. Vahel ka mitu korda päevas. Kõndis 2,4 km (ilmselt töölt koju või vastupidi). Sõitis rattaga 4,5 km (küllap käis poes). Ja nii edasi. Vahemaad pole pikad, seepärast tundub, et ju tal on harjumus oma äpp käivitada igasuguse liikumise salvestamiseks. Jube tüütu on seesugust pahna oma meilikastist päev-päevalt maha kustutada.

Seesuguste GPS-põhiste spordiäppide poolt sotsiaalmeediasse jõudvate automaatteated ning marsruudikaardid on pisut paremad. Vahel on päris huvitav ja hariv uurida, millist ringi või teid keegi teine on liikumisel kasutanud. Et neist enda omadeks šnitti ja inspiratsiooni saada.

Kuigi... ka nende järgi saab teha oma luurejäreldusi. Milline on inimese rutiinmarsruut, kust alustab ja lõpetab, millises piirkonnas ta elab ja liigub, millised on ta igapäevased harjumused ja nii edasi. Halbade kavatsustega inimene võib seesugust infot tõesti kurjasti kasutada. Aga eks see on juba jagaja enda süü ja risk– kui pelgab halba – saab ta need andmed alati ju ka vaid enda teada jätta.

Lõppkokkuvõttes on see igaühe anda valik, mida ja kuidas ta kasutab ja teistega jagab. Aga tõesti – iga liigutust ei ole vaja kogu maailmaga jagada. Olen ise selle vasikavaimustuse etapi läbi teinud ja suhtun seesugustesse postitustesse teatava eelarvamusega. Spordid ikka ju iseendale, mitte tuttavate või sõprade ees kadeduse tekitamiseks.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis