2
fotot

Juba enne Mari sündi olin ma ennast vaimselt ette valmistunud selleks, et ma ei maga vähemalt terve aasta, mu juuksed kukuvad peast ja minust saab magamata närvihaige, kellel on 90% tõenäosus oma mehest lahku minna.

Juukseid tõepoolest kukkus mingi hetk ära, aga korduvalt tabasin ennast mõttelt, et kuidas see võimalik on, et inimesed räägivad, et see on raske. Ei ole ju! Beebi magas enamuse ajast õndsat und, vahepeal oli üleval ja tegi gää-gää. Enamiku ajast istusin ma diivanil, vahtisin telekat, blogisin ja aeg ajalt kiikasin Mari poole ja õhkasin, kui armas ta on.

Ma ei saanud öelda, et Mari terved ööd magas, aga kui ta nt kell 11 õhtul ööunne läks, siis avas ta korraks silmad kell neli-viis öösel, tegi väikse vääksu, ma andsin süüa ja nõnda magasime me umbes üheksani-kümneni edasi. Meie jaoks see kuidagi raske või väsitav ei olnud.

Võib öelda, et ma läksin lausa väga üleolevaks ära. Mõtlesin kogu aeg, et ju siis need teised emad, kelle lapsed kogu aeg nutavad, et ju siis nad teevad midagi valesti, sest nii lihtne on ju last õnnelikuna hoida, et ta nutma ei peaks. Siis, umbes kolmekuuselt juhtus mul esimest korda nii, et Mari hakkas nutma ja ei rahunenudki kohe minu süllevõtmise peale maha. Ma olin täiesti hämmingus, paanikas ja shokis. Korraks tundus isegi ratsionaalne mõte kiirabi kutsuda, sest mu beebi nuttis ja mitte midagi ei aidanud! Nii kestis see vist mingi 15 minutit, mille jooksul suutsin ma juba ise hüsteeriliselt nutta, lapse Kardole anda, siis uuesti lapse enda kätte krabada, siis uuesti Kardole anda ja lõpuks, ma ei teagi mida tehes, jäi Mari lõpuks rahulikuks ja heitis magama.

Sel hetkel ma mõistsin küll, et minu "suurepäraseks emaks olemisega" ei olnud Mari puhul midagi tegemist. Mulle lihtsalt oli jopanud laps, kes oligi enamuse ajast vait, vaatas armsa näoga ringi ja magas nagu ingel. Null protsenti seost minu, kui võrratu emaga. Lihtsalt võrratu laps.

Öeldakse ju, et iga inimene saab just nii palju kanda, kui ta taluda jaksab. Armas jumal oli vist väga armuline ja nägi ära, et mina nuttu ei talu ja läheks kohe hulluks ära, seetõttu me sellest vist pääsesimegi.

Nende käest, kellel on "keerulisemad lapsed" olen ma jälle kuulnud igasugu erinevaid daatumeid, mis ajal lapsega kergem hakkab. "Ah, saab kolmekuuseks, siis kaovad gaasid ära", "Ah, saab pooleaastaseks, küllap siis magama õpib", "No kui aastaseks saab, siis hakkab kindlasti kergem!". Muidugi vajavad hullumise äärel olevad inimesed mingigisugust lohutust, et ühel päeval läheb paremaks, selge see. Kes oleks võinud aga oodata, et hoopis aasta aega kõik lust ja lillepidu on ja alles SIIS raskemaks hakkab minema? See tekitab omakorda küsimusi, et kas see raskemaks minemine läheb nüüd aina edasi raskemaks ja raskemaks?

Minu väike mummuke, kes oli alati rõõmsameelne ja rahulik on vaikselt hakanud digimuutuma jorinajubinaks. Okei, mõnikord on arusaadav, näiteks siis kui hambad tulevad. Aga mõnikord ta lihtsalt tuiab mööda maja ringi ja nutab. Võtad sülle, rabeleb maha ja nutab kurvalt tatsudes edasi. Või krabab pulti kogu aeg käest ära ja kui talle seda mitte anda, siis solvub ja nutab jälle. Söömas temaga normaalselt käia ei saa, sest söömisest on ta huvitatud ainult heal juhul viieks minutiks, siis tahab ta ringi joosta, sööki laiali loopida ja võib-olla ka vähekene nutta, kes teab.

Vähemalt see on säilinud, et ta oskab omaette ka tsillida, tal ei ole vaja, et keegi kogu aeg ta kõrval istuks ja midagi seletaks. Aga no see ülejäänud jonnimine ja solvumine ja asjade laiali tassimine mööda elamist...Palju keerulisem kui magav beebi, PALJU keerulisem!

Aga loodus on kaval. Noh, nagu sa 9daks raseduskuuks oled juba nii suur ja raske ja kõrvetistes ja suremas oma rasedusse, et sa lausa hea meelega lähed seda põrgupiina nagu sünnitus üle elama, siis samamoodi kaasneb jonniva ja suurema lapsega igasugu toredaid asju. Näiteks see, et ta oskab tadaa lehvitada ja sind kallistada ja vahepeal (kogemata) emme öelda ja tatsub nii armsalt su käe kõrval ringi, et sa korraks unustad selle, kuidas ta just poes 15 minutit röökis, või sulle rusikaga näkku andis, kõrist näpistas, juukseid kiskus ja seejärel kogu su iluarsenali vetsupotti viskas.

Isegi see hakkas paika pidama, et lastele ei meeldi, kui nende vanemad WC's käivad. Ma mäletan, kuidas ma Naabrinaise juures naersin, et need lahtise uksega pissil käivad, sest muidu laps röögib ukse taga. Tjah, kes naerab viimasena...Nüüd pean ma WC'sse hiilima, sest kui Mari näeb, et ma sinna müstilisse ruumi sisenen kraabib ta terve aja nuttes ukse taga, sest ta tahab KA sinna tulla!

Ja nüüd mulle meenub, et räägitakse hoopis east "kohutav kahene". Mida siis need naised teevad, kelle laps esimene aasta nutab ja ei maga, siis juba oskab jonnida ja manipuleerida ja käitub nõnda kuni "kohutava kaheseni" välja ja muutub siis põrgudeemoniks (või ma ei tea, milleks nad siis täpsemalt muutuvad)?

Arvatavasti korrutavad endale, et paar kuud veel, siis läheb paremaks. See muidugi on aga üks suur tüng, sest see läheb ainult raskemaks? Või ei?

Jaga artiklit

13 kommentaari

S
Sander  /   04:53, 17. veebr 2015
"Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured"- nii kõlas kunagine vanasõna.
M
Mimoos 60a.  /   09:28, 16. veebr 2015
Esimene poeg kisakõri, tütar ingel, teine poeg kisakõri. Aga kui ise ringi liikuma hakkasid oli juba kergem. Olen see õnnelik ema, kelle lapsed kasvasid üles probleemideta. Ka teisemeiga oli OK. Lapsed kasvasid praktiliselt isata ja vanem poeg oli juba enne kooli suur vend, kes aitas mind teiste kasvatamisel. Nüüd lapsed pesast väljas, kõrgharidusega ja tublid pereinimesed. Minu käest küsitakse sageli, kuidas ma neid nii hästi kasvatada oskasin. Ainuke, mida ma tegin võibolla rohkem kui keskmine lapsevanem, ma kuulasin oma lapsed alati ära ja üldse me vestlesime ikka päris palju.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis