Väike ühel-jalal-seisu meenutus aastast 2013 SEB Tallinna Maratoni finišis. Ühel jalal seis on hea tasakaaluharjutus, mida võib teha praktiliselt igal pool. (Kirsti Jahilo)

Viimasel ajal on avaldatud mitmeid vastuarvamusi, et miks kõik need sotsiaalmeedias levitatavad 30päeva treeningprogrammid ja väljakutsed? Mis saab pärast neid edasi?

No ükskõik, mis saab. Isegi siis, kui treenitud vorm uuesti ära kaob ja inimene uuesti tugitoolimugavusse langeb, on sest programmist mõningast kasu. Vaimule kindlasti ning kehale niisamuti. Kasvõi enesetunde- ja usu kasvatamise vahendina.

Minul sai täpselt eile kuu aega täis tasakaaluplaadil võnklemist. Tasakaaluplaat kujutab endast umbes suure pitsa suurust plaati, mille alumisel küljel on madal koonus, meenutades nii madalat vurri. Kui sellele kahe jalaga peale astuda, tuleb hoida tasakaalu, et servad maad ei puudutaks.

Umbes aasta või paari jagu tagasi sai see vidin soetatud, kui see pärast esimest vaimustust diivani alla tolmu koguma jäi. Abikaasa ikka turnis selle peal aeg-ajalt. Mina proovisin ka, ega et kohe esimesel korral välja ei tulnud, siis teatasin, et ah, eks ta üks mõttetu jubin on.

Kuni avastasin selle jõulude ajal uuesti. No mis ta seal siis vedeleb! Võtsin nõuks, et iga kord, kui tuleb telerist reklaamipaus, tõusen diivanilt püsti, kougin tasakaaluplaadi välja ja kõigun seal senikaua, kuni kommertsteated läbi saavad.

Algus oli päris keeruline ja raske, sääremarjad said korralikku vatti ning kuidagi ei õnnestunud keha tasakaalu ajada. Umbes kolme-nelja päeva pärast hakkas asi paranema. Kindlus oli juba nii suur, et võis hakata sellel aeglasi kükke proovima. Ikka nii, et ääred maad ei puudutaks. Seegi oli raske, sest tasakaal kippus igal kord ära kaduma, kui kehaasendit muutsin.

Kõike seda ei saa klassikalises mõttes treeninguks pidada, minu jaoks oli see rohkem ajatäide ja meelelahutus, asendustegevus niisama lösutamisele.

Umbes paari nädala pärast oli jõudnud areng nii kaugele, et võis juba proovida ka ühel jalal seisu. Siis sai üritatud ümber oma telje enda kohapeal ringi keeramist. Puusanõksu kaupa tuli varsti täis terve tiir.

Oletan, et need harjutused mõjutasid enim mu süvalihaseid, milleni tavatreeningu juures naljalt ei jõua. Koormust said uued lihasgrupid ning tasakaalutunnetuse paranemisest ma ei räägigi – see kindlus kasvas päevadega.

Jullaga sai üllatavalt palju asju veel teha: selle äärtest kätega kinni hoides kätekõverdusi pumbata, sellel istudes jalgu õhus tasakaalus hoida ja nii kõhulihaseid tugevdada. Aga jah, neid ei viitsinud ma eriti teha.

Eile oli siis kokkuvõttev kehaline katse. Tasakaaluplaadil seistes õnnestus tasakaalu hoida terve reklaamipausi aja (ja need pole just lühikesed). Kahel jalal plaadis seistes tuli ära 10+ kükki. Ühel jalal seistes 4+ kükki.

Võrreldes kuu aja taguse esmakordse pealeastumisega on areng rahuldustpakkuv. Aga tõesti – mismoodi nüüd edasi? Ei teagi kohe. Peab mõtlema. Niisama lösutada justkui ka enam ei söanda. Veidi piinlik nagu.

Kas on soovitusi või ettepanekuid? Hea, kui seda nendesamade reklaamipauside ajal nii teha annaks, et ihu väga higiseks ei läheks.

Jaga artiklit

1 kommentaar

N
Noojah...  /   12:47, 22. jaan 2015
Sul ikka on seda viitsimist kõike testida ;) A mida mina peaks tegema, kui olen juube laisk? Kas vähema vaevaga ei saa...

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis