3
fotot
Soojendusala Tallinna Reaalkooli siseorienteerumise etapil. Mõned minutid on veel lähteni aega. (Valdo Jahilo)

Selle siselaga olen vahelduva eduga flirtinud viimased 4-5 aastat ning nüüd on selle pisikuga nakatunud ka mu teismeline poeg. Ta hakkas juba sügisest uurima, millal lõpuks ometi need esimesed etapid kätte jõuavad.

Möödunud nädalavahetus tõi lõpuks kauaoodatud palga: laupäeval toimus siseorienteerumise etapp Tallinn Reaalkooli korrustel ja treppidel, pühapäeval Tallinna Spordihallis. Poiss oli tubli – nii mõnegi kontrollpunkti leidmisel õnnestus tal minust vähem sekundeid kulutada.  Astub vägisi kandadele... Näib, et see ongi üheks tema tugevemaks stiimuliks, mis pingutama sunnib.

Osavõtjaid on neist etappidest päris noortest kuni üsna eakateni – see on kohane kõigile ning annab lisaks kehale head koormust ka kõrvadevahelisele musklile. Sel korral oli lissaks siinsetele sportlastele stardis ka umbes 40 Soome noort.

Kui sageli viidatakse ütlusele, mille kohaselt olevat sportlased mõistuse jagamise ajal trennis viibinud, on see mõningate eranditega. Orienteerumine on üks neist, mis selle ütluse alla ei kuulu. Teise ütluse kohaselt väidetakse, et kui pea ei jaga, jagavad jalad. See mõttetera on täiesti omal kohal, sest kui langetad hetkega vale otsuse, tuleb joosta sellevõrra rohkem ja pikema ringiga. Nagu lippavad all jalad, peavad rohelises laines töötama ka mõtted.

Reaalkooli etapp on eriline selle poolest, et kontrollpunktid asuvad hoone erinevatel korrustel. Mõned trepid ja läbipääsud on võistluste ajaks muudetud ühesuunalisteks või läbimatuteks – nii tuleb nina usinalt kaardil hoida, et ummikusse ei satuks.

Nagu ka looduses orienteerumisel, on osalejatel väikesed pulk-kiibid, mis tuleb õiges järjekorras võetud punktides ajalugerisse susata. Kuna radu on erinevaid, tuleb jälgida, et võetud saab just sinu kaardile märgitud punkt, mitte mõned meetrid eemal ootav eksitaja.

Mõistagi ei asu kõik kohad nina all: vastavalt rajameistri leidlikkusele võivad olla mõned punktid peidetud nurgataguste taha, mõne tooli alla või mujale, kust neid esmapilgul otsida ei oska.

Teiste järgi jooksmine võib vahel aidata, kuid ka eksitada ning kogu protsessilt võlu kaotada. Jube hea tunne on, kui suudab punktid ise üles leida ja ühendada!

Igaühel on kaks starti, esimene kulub tavaliselt raja ja hoone tundmaõppimisele, teine on  juba kiirem. Et startijad luuslangi ei kipuks lööma, võivad rajameistrid vahepeal rada pisut muuta – nii tuleb ikka silmad ka paberil hoida.

Mõlemal stardil antakse ette erinev rada ja erinevas järjekorras asuvad kontrollpunktid. Finišis loetakse näpukiibilt kontrollpunktid ja aeg maha ning prinditakse igaühele välja. Nii on hea kaaslasega võrrelda, kel mingi koha ülesleidmiseks või vahemaa läbimiseks palju aega kulus.

Kel ajad nobedamad, lähevad veel omakorda vastamisi A- ja B- finaalides, et välja selgitada tublimatest kiirem.

Tunnistan, et mulle see ala meeldib. Hea teistmoodi vaheldus tavatrennidele. Ja kuigi raja läbimiseks kuluv aeg on sisetingimustes suhteliselt väike, jäädes keskmiselt 10 minuti suurusjärku, olen ma alati naha korralikult märjaks saanud. Kiired lühikesed intensiivsed spurdid ühest punktist teise on midagi muud kui pikad mahutrennid. Vabas looduses peetavatel orienteerumisvõistlustel kulub raja läbimiseks tunde.

Meie osaleme pojaga siseorienteerumise etappidel puhtalt lõbu ja vahelduse pärast. Meie tase võrreldes oma ala tippudega omaga on haigutavalt suur, ulatudes mitmete heade minutiteni. Kuid eks kaardi lugemise oskused tulegi kogemustega – profimad ei võta punkte mitte ühekaupa, vaid mõtlevad ette juba mitu edaspidist sammu ning liikumismarsruuti.

Siseorienteerumine on heaks võimaluseks la alustuseks teha esimast tutvust selle distsipliiniga. Kel hammas verel, saab kevadel liikuda edasi õue looduslikele maastikele. Tundub huvitav!

Jaga artiklit

1 kommentaar

A
Aga  /   18:06, 18. jaan 2015
kõrvadega kõndimine? Ja mis asi on "sisela"?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis