Viimase kuuga on Mari tohutult muutunud. Esiteks sellised välised asjad, nagu kaks lisahammast üles (nüüd on üleval neli ja all üks) ja ta väike mulletike on ka pikemaks kasvanud. Sellega meenub mulle Leenu küsimus, et miks ma Mari tuusti normaalseks ei lõika, aga siinkohal mainin ära, et minu meelest see tuust on nii armas ja kui ta kiigub, siis ta väike juuksetutt vuhiseb ja lendleb nii armsalt tuules, et ma ei suuda ära õhata.

Lisaks on Marile kujunenud selline asi, nagu tohutu pahameel, kui ta ei saa seda, mida ta soovib. Näiteks läheb ta lahti kiskuma kapiuksi, mis on beebilukuga kinni, need ei avane ja Mari kukub lihtsalt nii solvunult nutma.

Muidugi hakkab ta nutma ka siis, kui keegi võtab ta sülle siis, kui preili seda ei soovi, kui külmkapimagnetid on liiga kõrgel ja neid kätte ei saa, kui midagi ei mahu kuskile, kuhu Mari tahaks nad panna, kui keelatakse noaga mängida, kui kassid eest ära põgenevad, kui keelatakse telekat taguda, kui ei saa kuskile peale ronitud, kui keelatakse arvutis krabistada, kui kuskile kinni jäädakse jne.

Ja nõnda ta mööda maja susserdab. Esiteks läheb ta igal võimalusel trepile ja hakkab naerdes üles ronima. Kui värava vahelt kinni paned, või ta trepilt kinni nabid – nutab. Veel läheb ta WC-sse ja üritab käega seal vee sees sulistada. Vahepeal tahab ta potikaane kinni panna ja jätab näpud sinna vahele.

Siis ta loomulikult nutab, aga mina, aasta emana, ei torma iga ta nutu peale juba ammu, sest enamasti on see “see pall ei mahu siia saapasse!” nutt, mitte “mu käsi on WC poti kaane all lõksus!” nutt.

Erinevus seisneb selles, et kui “pall ei mahu saapasse” nuttu ignoda, siis ta jääb suht kohe vakka, aga kui ta ühe käega on WC poti kaane all lõksus ja teisega sinna peale surub, siis ta ei lõpeta ikka naljalt nutmist ära.

Ma ei saa aru, kuidas ta nii kiireks muutunud on. Ühel hetkel valab ta mu tee põrandale, siis viskab mu sihvkad põrandale, siis kisub raamatud riiulist välja, siis loobib riidekapist kõik riided maha, siis tassib kõik jalanõud mööda maja laiali (ükspäev leidsin oma kummiku vetsupotist).

Mari elu eesmärgiks on külvata kaost ja segadust – ise selle keskel siis vastavalt olukorrale nuttes või naerdes. Ometi on ta ikkagi kogu aeg nii armas. Tore on ka see, et lõpuks on tal see “emmetamise” faas tulnud. Kui ikka solvumine peal on või saab haiget, siis tuleb kohe minu juurde ja tahab sülle tulla.

Või kui keegi teine tahab teda sülle võtta, siis tundub ka ohutum variant natukene nutta ja mulle sülle tulla. Või kui ma toast lahkun, siis tuleb a) järele tulla, b) nutta. No näiteks kui ma pissin, siis ta võib seal ukse taga südantlõhestavalt nutta, sest ma olen ju ometi igaveseks kadunud!

Ühesõnaga, Mari muutub päris inimeseks, kellel on päris OMA TAHE ja soovid. Täna näiteks ärkasin ma selle peale, et ta tagus tühja piimapudeliga mu patja ja vaatas mind etteheitvalt, et kaua ta nüüd nälgima peab. Siis tulime alla, Mari jõi piima ära ja tõi oma poti, istus sinna peale (täisriides) ja kukkus punnitama. Vot nii tark ta veel ei ole, et taipaks riideid ära võtta Paremklõpsake siin piltide allalaadimiseks. Teie privaatsuse kaitsmiseks tõkestas Outlook selle pildi automaatse allalaadimise Internetist.

:D

Krt, kuidas need lapsed nii armsad on, ah?!

Jaga artiklit

5 kommentaari

K
kt  /   16:30, 5. veebr 2015
Märkan ma, kuidas blogipidajal järjest nurki maha lihvitakse (lapsega kasvamine teeb seda) ja kuidas ta on palju leebemaks ja empaatilisemaks muutunud. Ja see on tore:) Väga armas ema (ja laps ka muidugi). Keda ei huvita, ei loe. Mina loen vahetevahel ja kuigi ma pole sugugi kõiges sama meelt, mulle tema arutlused meeldivad.
M
Mari  /   20:04, 13. jaan 2015
Miks autor arvab, et tema poolt kirjapandu peaks teisi inimesi huvitama?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis