Mõnikord ma mõtlen, et miks ei tule lapsed manuaaliga? Et kui laps teeb vot nii, siis sina tee nii, sest see on õige ja tulevikus talle kasulik. Mulle aga tundub, et mõnikord käitun ma iseendale nii risti vastu, et pole imestadagi vaja, et miks Mari mõnda asja teeb või ei tee.

Näiteks on meil väike jagelus Mari magamisega. Lõpuks sai Mari tuba valmis, tahtsime ta siis sinna voodisse magama panna nagu kord ja kohus. Tagantjärgi vaadates natukene tobe mõtegi, sest viimased kuud on Mari magama jäänud a) ämma kaisus, b) meie kaisus. Tunduks utoopiline, et nüüd ühtäkki me viime ta võõrasse tuppa, üksi ta enda voodisse ja eeldame, et laps peaks kohe õndsalt silmad sulgema ja magama jääma. Muidugi nii ei läinudki.

Mari röökis nagu ratta peal ja kaotas igasuguse uneraasugi. Lõpuks sai ta jälle vanaema kaisus magama jääda ja meie, kavalpead, mõtlesime, et transpordime siis vähemalt magava lapse tema enda tuppa. Ütleme nii, et ta oli seal vist max 10 minutit, kuni me ta jälle oma voodisse tassima pidime ja jälle pidime me magama nii, et üks väike neiu meile jalaga näkku annab.

Eile panime oma magamistuppa reisivoodi püsti, et ehk magab vähemalt siis seal, meie juures, aga omaette. Seda oli loomulikult palju loota, sest muidugi keeldus ta seal sees magamast ja õndsasse unne jäi ta alles meie kahe vahel.

Siinkohal lööbki välja mu lõhestunud isiksus: üks külg minust tahab, et laps harjuks omaette magama jääma, sest nii saame me kõik palju paremini välja magada ja loomulikult oleks ka kergem, kui laps jääb jonnita magama.

Teine külg minust on hullumeelne kanaema, kes hea meelega laseks Maril meie vahel magada kuni 15da eluaastani, sest üksinda teises toas magada tundub ju nii hirmus. Mina näiteks kardan siiamaani üksinda pimedas magada, mida ma siis beebile seda peale sunnin?

Pealegi on nii armas, kui Mari otsib mugavat asendit, et magama jääda ja lõpuks lihtsalt poeb nii sügavale kaissu või paneb käed ümber mu kaela ja uinub. See on nii kohutavalt armas! 

Siis meenub muidugi, et see ei ole üldse armas, kui ta mu teki pealt ära kisub, mind kannaga näkku lööb, mulle näppu silmamunadesse topib, mind igemest küünistab (mu laps on nagu põrgudeemon!) ja mu juukseid välja kisub just minu kõige magusama une pealt.

Idee poolest ma ju tean mida teha. Hakatagi Mari harjutama magama tema enda toas - eks ta alguses nutab, aga siis lõpuks harjub ja meie saame jälle omaette magama hakata. See on see õige asi, mida teha, eks? Aga siis ma ei saagi ju oma linnupojukesega koos kaisus magada...

Lõhestunud isiksus olen ma, lõhestunud!

Teine asi on Mari keelamisega. Ma ei ole eriti suurt keelamiseusku ja arvan, et ta võib teha, mida ta tahab - kui see ei tee talle ega teistele haiget, ega ole ohtlik. Ometi avastasin ma, et ma saadan ka selle koha pealt kaheti signaale.

Ühel päeval on mul suva, kas ta valab jahu põrandale ja mängib selles, teine päev olen ma just kööki koristanud ja ei taha, et see juhtub. Ühel päeval ma panen talle multikad, teine päev ei pane. Üks päev annan rahakotti mängimiseks, teine päev ei anna.

Muidugi kui Marile midagi mitte anda, mida ta tahab, siis kostub sealt kohe vihane kisa. Nii ongi, et isegi kui ma ei taha talle midagi parasjagu lubada, siis see kisa on piisavalt tüütu, et ma annan alla ja annan talle selle multika või rahakoti vms. Ja jällegi - ma tean, et ei maksa last ära harjutada, et röökimine annab sulle tulemuse.

Oeh, paistab, et ma pean ette võtma suuremat sorti enesemuutuse ja -kontrolli. Aga kuidas? Ma ju tahaks, et ta saaks teha ja näppida kõike, mida ta hing ihaldab. Samas tahaks ma, et ta ei hakkaks iga suvalise asja peale jonnima.

Beebide manuaal, kes selle valmis kirjutab? Või pigem lapsevanema manuaal.

Jaga artiklit

3 kommentaari

L
Liis  /   17:05, 11. jaan 2015
Näiteks lapse voodi vanemate voodi kõrval, lausa vastu vanemate voodit ning ema või isa magavad üks käsi lapse voodis, niiet lapsel on öösel kontakt olemas. Ja kui laps öösel üles ärkab, siis enne kui ta jõuab nutma hakata saab talle natuke pai teha, et laps läbi une tunneks kontakti ja loodetavasti rahuneks maha. Ühel tuttaval enam-vähem töötab selline asi.
M
manuaali   /   09:35, 10. jaan 2015
pole ju vaja
ema ,kes on iga väiksema asja pärast paanikas,on emaks saanud ilmselgelt liiga vara
tean omast käest,et esimese lapsega on veidi raskem
omal ajal,kui mul oli esimene beebi,lugesin Spocki raamatut vahel
see võttis küll igasuguse paanika maha
andis mulle selge arusaama,et laps kasvab ise,ema peab vaid kaasa aitama

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis