3
fotot
Daniel Burtoni sõnul ei olnud varem keegi Antarktikas üksi ja tavalise jalgrattaga käinud. Mees ­võttis suuskade asemel lihtsalt jalgratta ja selle hoolduskomplekti kaasa ning tegi kuuajase retke lõunapoolusele. (Erakogu)

"Ma kukkusin ühte jäälõhesse juba teisel ­päeval. Sõitsin üle tuhandetest väiksematest jäälõhedest. Isegi minimaalse kiirusega sõit ­võttis higiseks. Aga kui see higi jäätub, siis võib see sind tappa," meenutab oma ainulaadset retke ameeriklane Daniel Burton, kes on jalgrattaga poolusel ära käinud.

Seda polnud varem keegi teinud, vähemalt mitte üksi ja tavalise jalgrattaga. 2013. aasta 21. detsembril alustas ta retke Antarktika rannikult, kohale jõudis kuu aja pärast, 21. jaanuaril.

"Ma olen täiesti tavaline mees, kes armastab jalgrattasõitu," kirjeldab endine programmeerija, praegu jalgrattapoodniku ametit pidav nelja lapse isa Burton (50) ennast. Tema poeg on matemaatikadoktorant, vanem tütar misjonär Horvaatias, noorem tütar lastekaitsetöötaja, noorim poeg alles koolis ja naine õpetaja.

Tee unistuste retkeni ei alanud valutult. "Projekti arendades leidsin Antarktika reise organiseeriva firma nimega ­Antarctic Logistics and Expeditions (ALE). Raha soovitas mu poeg proovida kokku saada Kickstarteri (sama mis Eestis Hooandja – M. K.) abil, kuid mu Kickstarteri projekt ei õnnestunud. Mõned ettevõtted ma enda taha ikkagi sain, lihtsad inimesed annetasid ka, aga ma pidin võtma laenu, panin lausa oma teise maja panti," kirjeldab Burton raskusi.

Ekspeditsiooni alustas Burton sellega, et lendas Tšiilist Antarktikas asuva Union Glacieri liustiku juurde, kus on ALE baaslaager. "Sealt algavad igasugused pooluseekspeditsioonid, mägironijate retked ja pingviinituurid. Üllatavalt palju rahvast oli seal! Aga ma olin vist ainuke, kellel polnud mingit varasemat Antarktika-kogemust," kirjeldab ­Burton teekonna algust.

Miks sa ei valinud kontinendi ainukese linna, Antarktika rannikul asuva MacMurdo, ja pooluse vahelist lumemaanteed, mis oleks rattasõiduks palju paremini sobinud?

Ma kaalusin seda, aga mulle tundus, et üks tõeline ekspeditsioon saab alguse siiski ­Hercules Inletist (populaarne suusaretkede lähtekoht Union Glacieri lähedal). McMurdo – Pooluse maanteel sõitmine oleks olnud lihtsalt üks rattasõit, mitte ekspeditsioon.

Mida ekspeditsioonile kaasa võtsid?

ALE saatis mulle väga hea nimekirja varustusest, mida on vaja antarktiliseks suusaretkeks. Ma võtsin suuskade asemel lihtsalt jalgratta ja selle hoolduskomplekti kaasa.

Ma ei saanud oma varustust enne retke katsetada ja seega tuli asjad käigu pealt ära proovida. Kasutasin kahte kelku ja pakiraame. Jändasin pikalt koorma jaotamisega nende vahel ja vaatasin, kuidas on kõige parem. Ekspeditsiooni alguses ja lõpus oleks suusad ehk sobivamad olnud, kuid keskosas sõitis ratas väga hästi.

Mis oli kõige raskem?

Kelkusid vedada, aga see oli siiski parem kui kõik pakiraamile laduda. Pehme lumi ja järsud tõusud olid väga rängad, kuid kõige vastikumad olid tugevad pinnatuuled, mis pidurdasid just kelkusid.

Ma teadsin, et esimesed 30 miili (umbes 50 km – M. K.) saavad olema äärmiselt rasked. Seal on suurem osa mäkkeronimist, lumi on väga pehme ja ühtlasi on väga tugev vastutuul. Alguses oligi lumi väga pehme, aga ühel päeval tuli päike pilve tagant välja, tuul vaibus ja lumi läks kõvemaks. Siis ma sain kiiremini sõitma hakata ja läbida iga päev vajaliku vahemaa. Aga viimastel päevadel läks lumi jälle väga pehmeks ja mu liikumine palju aeglasemaks.

Mis oli kõige ohtlikum? Jäälõhed? Külm? Kurnatus?

Ma kukkusin ühte jäälõhesse juba teisel päeval. Olin küll enne retke kavandades satelliidipiltidelt üle vaadanud, kus on suuremad lõhed ja suundusin neist mööda, aga ma läbisin piirkondi, kus keegi polnud eales rattaga sõitnud ja päris ohutu polnud see kunagi. Sõitsin üle tuhandetest väiksematest jäälõhedest. Kui mõnikord tagasi vaatasin, siis nägin, et olen jälle sõitnud üle mõnest lumega kaetud praost või august. Oleks kattev lumi purunenud, oleksin võinud surma saada.

Külmakahjustuste vältimisega oli ka palju tegemist. Isegi minimaalse kiirusega sõit võttis higiseks. Aga kui see higi jäätub, siis võib see sind tappa. Seetõttu ma ei saanud näiteks eriti pikalt söögipause teha – pidin pidevalt liikuma, et higi ei jäätuks.

Kuidas su tavapärane päev välja nägi?

Ärkasin, sulatasin hommikusöögi jaoks ja päevaseks tarbimiseks vett. Pakkisin telgi kokku ja siis sõitsin nii umbes 13 tundi. Enamasti sõitsin ühe miili, siis jõin vett ja sõin, siis jälle miili. Mul oli iga päev kindel plaan, kui palju maad ma pean sõitma. Kui see maa läbitud, siis panin telgi üles ning tegin pliidil süüa. Telgis läks mõnusalt soojaks ning päikesekiirgus kuivatas riideid väga hästi. Pärast sööki teatasin ALEle, kus ma olen, kirjutasin blogi ja tegin muud sarnast.

Oli polaarpäev, päike ei loojunud kunagi?

Päike oli kogu aeg umbes 22kraadise nurga all silmapiiri kohal. Muudkui liikus ringis ümber minu. Jah, kunagi ei loojunud, kui ma Antarktikas olin. Ütleme, et see oli üks väga pikk päev.

Kuidas sa täieliku üksindusega hakkama said?

Üksindus ei häirinud mind tegelikult üldse. Väga vaikne oli. Isegi tuul ei mühisenud, kuna seal polnud midagi, mille vastu põrkuda. Mul oli palju aega mõtisklusteks. Ma olin ehk veidi emotsionaalsem kui tavaliselt, aga üldiselt ma nautisin oma üksindust.

Mis tunne sul oli, kui said teada, et Briti ekstreemsportlane Marie Leijerstam, kes sõitis mullu detsembris lõunanabale kolmerattalisel spetsiaaljalgrattal tosina päevaga McMurdo – Pooluse maanteed pidi, on jõudnud poolusele ja hoopis teda nimetatakse esimeseks jalgrattaga poolusele jõudnud inimeseks?

Marie oli minu jaoks üllatus. Ma sain temast teada alles Tšiilis, vahetult enne oma ekspeditsiooni. Tema plaan oligi esimesena poolusele jõuda ja see töötas. Alguses ta rääkis, et veab kogu oma varustuse ise kaasa ja auto ainult saadab. Aga üsna varsti võttis saateauto tema kraami siiski peale.

Ma kohtusin ta konvoiga, kui nad naasid pooluselt mööda minu liikumisteekonda, ainult vastupidises suunas. Marie magas telgis, aga vestlesin veidi ta autojuhiga. Marie sõitis mööda märgistatud ja kõvaks pressitud lumeteed. Mulle räägiti, et kui Marie ära väsis, siis sai ta näiteks autos puhata. Igatahes oli see rohkem nagu tavaline sõit kui ekspeditsioon, mille mina tegin.

Mida tundsid, kui poolusel asuva Scott-Amundseni uurimisjaama hooned paistma hakkasid?

Esimest korda nägin neid, kui olin kuskil 13 miili (umbes 25 kilomeetri) kaugusel. Lihtsalt mõned punktikesed silmapiiril. Aga see oli kõige imelisem asi, mida ma eales olen näinud! Kuigi selleni oli jäänud ikkagi terve ühe päeva teekond, on seda rõõmu võimatu kirjeldada.

Ja poolusele jõudes?

Poolusel oli asunud saabuvate ekspeditsioonide vastuvõtmiseks spetsiaalne laager, aga nad olid selle päev enne mu saabumist juba kokku pakkinud. Nii oli kõik tühi, kui kohale jõudsin. Jätsin kelgu laagriplatsile ja sõitsin rattaga pidulikult poolusemärgini. Mõtlesin, et okei, ma olen siin, aga mis nüüd? See oli päris masendav. Uurimisjaamas oli parajasti öörežiim ja kõik magasid. Päev hiljem saabus Soome suusataja Vesa ja väga hea oli lõpuks kellegagi ka rääkida.

Selleks ajaks oli meile ühtlasi organiseeritud ekskursioon uurimisjaamas, kus veetsime umbes tund aega. Ja siis tuligi aeg ära lennata. Poolteist päeva saingi poolusel olla!

Kuidas su enesetunne pärast finišit oli? Kuidas tervis?

Kaotasin kõvasti oma kehakaalust, rasva polnud üldse järele jäänud ja ka osa lihasmassi oli kadunud. Pärast seda läks mu keha mingisse väljalülitamisrežiimi. Olin nõrk ja väsinud, veetsin päevi süües ja magades. Kuid kokkuvõttes – inimesed ikka peavad Antarktikat ohtlikumaks, kui see tegelikult on. Ekspeditsioon oli küll kõige raskem asi, mida ma eales teinud olen, aga kindlasti mitte surmav.

Mis on su tulevikuplaanid? Raamat? Film?

Mul on suured võlad kaelas, pean need tagasi maksma. Loodan, et film ja raamat tõesti aitavad mind selle juures.

Danieli blogi: epicsouthpole.blogspot.com

Jalgrattaga hakkas sõitma tervise pärast

"Noorena polnud ma tavapärases spordis kunagi tugev. Kui koolis otsiti liikmeid mõnda meeskonda, olin mina alati viimane valik," meenutab Daniel Burton oma noorusaega. "Aga ma näiteks matkasin palju, veetes koos isa ja vennaga rohkelt aega Utah’ metsades."

Jalgrattaga hakkas ta sõitma tervise pärast. Keskkoolis sai temast arvutifriik ja pärast kooli töötas ta 23 aastat programmeerijana WordPerfecti ja Novelli juures. "Sellel tööl läksin ma vormist välja. Kolesterooli tase tõusis kõvasti. Hakkasin tegelema mägijalgrattasõiduga, et tervist parandada," kirjeldab Burton.

Jaga artiklit

9 kommentaari

V
veel suurem väljakutse  /   10:43, 6. jaan 2015
oleks olnud seda sama matka teha juuli lõpus.
+
+  /   10:33, 6. jaan 2015
See on juba ekstreem turism ,ei ole kindel kas tuled tagasi . Mees rabeles välja igapäeva oravarattast .

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis