3
fotot
Hardo Aasmäe (11.02.1951 – 29.12.2014) (MATI HIIS)

Hardo Aasmäe libastus ja kukkus oma kontori trepikojas. Traagiline õnnetus. Sõbrad meenutavad teda energilise inimesena. Juku-Kalle Raid ütleb: "Ma jään teda kõvasti igatsema, Hardo polnud peorikkuja. Kõige rohkem vihkaks ta seda, kui aastavahetus mornilt mööduks. Pea püsti!"

Esmaspäeval kella 21.15 paiku sai häirekeskus kõne: Vabaduse väljaku lähedal kukkus trepikojas inimene järsust trepist alla ega liiguta enam. Kiirabi ja politsei jõudsid kähku kohale. Meedikud püüdsid 63aastast meest tulutult elustada. See oli õnnetusjuhtum. Kriminaalmenetlust ei alustatud.

Ühed viimased, kes majandusgeograafi ja poliitikut Hardo Aasmäed elusana nägid, olid head sõbrad, ajakirjanik Toomas Kümmel ning Vene uuringute keskust juhtiv Vladimir Juškin. Nad istusid kolmekesi koos majas, kus hiljem õnnetus juhtus: Pärnu maantee 17. Aasmäel on seal on kolmandal korrusel juba Entsüklopeediakirjastuse aegadest kontor.

Kümmel meenutab, et pärastlõunal räägiti päevakajalistel Venemaa teemadel. Arutati, kui paljudest maavaradest idanaabrid ilma jäid, kui Nõukogude Liit lagunes.

"Hardo pidi veel hakkama Õhtulehele sel teemal arvamuslugugi kirjutama," märgib Kümmel.

Tütar: isa ei tahtnud olla vana ja väeti

Kümmel lahkus, veidi enne kella 17 asutas end teele ka Juškin. Teekond alla oli nii Juškini kui ka Kümmeli jaoks paras katsumus. Majas on keerdtrepp. Astmetel on küll laiust üle meetri, aga sellisele trepile omaselt on need paremast äärest laiad, ent seestpoolt kitsad. Samuti väga libedad, ütleb Kümmel.

Õhtul tuli Aasmäele kontorisse külla veel üks tuttav, kellega koos asutatigi end üheksa ajal minekule. Siis Aasmäe kukkuski. Politseist öeldakse, et praegu pole põhjust arvata, et kukkumise põhjuseks oli terviserike, ent lõpliku vastuse annab lahkamine.

Aasmäe tütar Õie-Mari on juhtunust löödud. "Me polnud pelgalt isa ja tütar, olime parimad sõbrad," tunnistab ta, et kui midagi lohutab, siis vähemalt see, et isa soovinudki minna ootamatult. Ta ei tahtnud kunagi olla vana ja väeti, vaid tahtis võtta elust viimast.

Kümmel tõdeb, et Aasmäe oli temast kümme aastat vanem, ent väga hea tervise juures.

"Ta armastas selliseid asju, et sõitis bussiga kesklinnast Piritale ja jooksis siis sealt tagasi. Mis siin imestada: ta oli ju geograaf ja ka mägedes reisides karastust saanud." Ta kiidab, et Aasmäe oli läbi ja lõhki maateadlane, kellele meeldis üritusi korraldada. Näiteks Nõukogude Eesti lõpusirgel korraldas ta 60 geograafile reisi. Et õpetate teistele geograafiat, aga ise pole troopikat näinudki. Läheme Kuubale!

Leidis vastuse ka tühja koha pealt

KesKusi peatoimetaja ja linnavolinik Juku-Kalle Raid ütleb: "Oleme 80 vagunit jämedat soola koos ära söönud."

Tema meelest oli Aasmäe üks paremaid linnapäid Tallinnas (aastatel 1990–1992 – toim).

"Mina olin siis pisike tatt, aga käisime juba omavahel läbi ja naljakas oli vaadata, kuidas ta seisis selle eest, et Nõukogude monumente linnast maha võtta." Aasmäe oli Raidist paarkümmend aastat vanem, ent ta vihkas kipsistumist.

"Ta oli vitaalne ja elujõuline tegelane. Ütleme nii, et küüniliselt tark, aga südamlik. Teda võib võrrelda Monty Pythoniga."

Raid kohtus Aasmäega viimati mõne päeva eest, Mart Juur aga 16. detsembril, kui oli Vikerraadio "Mnemoturniiri" järjekordne salvestus. Toona pikemat juttu polnud, pühade-eelne aeg, saade võeti linti, ja tormati oma tegemisi tegema. Ei osanud keegi arvata, et Aasmäed enam ei nähtagi.

"Mind üllatas "Mnemoturniiril" alati tema ääretult lai teadmistepagas ja silmaring. Ta oli selline klassikaline mälumängur, kes võis ka tühja koha pealt vastuse välja mõelda." Juur kiidab, et Aasmäel oli väga hea huumorimeel ja ta võis alati rääkida mõne naljaka loo.

Talle meenub ka Aasmäe kiiks – maksku mis maksab, aga lõunauinak tuleb teha. Tihtipeale ta isegi vabandas, et ei saanud ühte või teist asja teha, sest lihtsalt magas. "Ta oskas elust rõõmu tunda," arvab Juur. "Inimene elab täpselt nii kaua, kui teda mäletatakse, ja teda mäletatakse ka edaspidi!"

Raid vestles Õhtulehega eile sel ajal, kui oli just Aasmäe surmatunnistusel järel käinud ning organiseeris juba tema matuseid. Ta lubab, et tavapärast hauakivi sõber ei saa, vaid midagi erilisemat.

"Ma jään teda kõvasti igatsema, aga Hardo polnud peorikkuja. Kõige rohkem vihkaks ta seda, kui aastavahetus mornilt mööduks. Pea püsti!"

31. detsembri õhtul tõsta tema auks üks pits? "Mis üks, vähemalt 2–3 pitsi," ütleb Raid. "Sõbra lahkumine ei lõpeta sõprust. See jääb!"

Oot-oot-oot… Mõtleme välja

Hardo Aasmäe oli «Mnemoturniiri» koondisekaaslase Ivo Linna sõnutsi võrratu mälumängur.

«Tal oli tõeliselt särav mõistus,» meenutab ta. «See oli laiali laotatud terve elu kõikidele tahkudele. Mis äraseletatult tähendab, et ta oli võimeline kaasa rääkima igal elualal.»

Linna ütleb sedagi, et Aasmäel oli mälumängus nagu oma firmamärk. «Meist igaüks võis olla õige vastuse otsimise juba ammu lõpetanud. Lõplikult, sest vastust polnud näha ega tundagi kusagil. Siis astus mängu Hardo ja ütles oma tuntud fraasi: oot, oot, oot… Selle vastuse mõtleme küll välja. Ja tihtipeale mõtleski. Õigemini tuletas. Kuigi tunneli lõpus ei paistnud varem kriimugi valgust.

Unustamatu elamuse võis Hardo jätta jutuvestjana. Tal olid meeletud matka- ja reisikogemused. Neid kuulanud, polnud eriti vaja seiklusjutte lugedagi.» 

Hardo Aasmäe

(11.02.1951 – 29.12.2014)

  • LõpetasTartu riikliku ülikooli majandusgeograafina (1974) ja sai Leningradi riiklikus ülikoolis geograafiakandidaadiks (1982).
  • Töötas erialastel ametikohtadel. Oli NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991 ja Tallinna linnapea 1990–1992. 1991. aastal juhtis ta ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimist. 1995–1996 oli ta Eesti Fosforiidi nõukogu esimees. 2001. aastast oli Aasmäe Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse liige. 1998. aastast läks saatesarja «Mnemoturniir» Tarkade Klubisse. Möödunud aastal oli ta Vaba Tallinna Kodaniku linnapeakandidaat.

Jaga artiklit

67 kommentaari

A
all vanades  /   12:34, 16. dets 2016
artiklites on pilt trepist täitsa tavaline ja astmed pole kitsamad pöörde peal ja mõõtku siis konkreetselt käsipuu kõrgus nii läksin mõõtsin 95cam kallakul ja 100 pöördel nagu liiga suunav teema käsitlus algusest peale
V
vello  /   17:15, 12. mai 2015
loogiline,et tapeti kuna lubas enne valimisi kõik VEB-fondi R-hoolduse ja 10 millivarguse tagamaad avaldada... ega siis asjata kõik võtmetunnistajad kummalistel asjaoludel surnud pole ...kes kukkus,kellel süda jne.jne.näit.tomson,kušnir,sammelselg jpt.
näit.tomson ,kušnir,sammelselg jpt.see oli tellitud mõrv.täpselt nagu estonia uputamine

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis