4
fotot
Üks "Pekist Priiks“ Tallinna eestvedajatest ja treeneritest Liisa Kull tervitab matkast osavõtjaid ja jagab ruuporist juhiseid, et on aeg hommikupimeduses rongijaama poole liikuma hakata. (Kirsti Jahilo )

Juba head mitmendat aastat järjest korraldab triatloniklubi TriSmile aasta viimastel päevadel jooks-matka pealkirjaga "Pekist priiks", mis reklaami järgi jõulude ajal kogutud lisakilod maha peaks võtma. Ettevõtmisi on kaks: Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti rahvale.

Laupäeva, 27. detsembri hommikul kogunes enam kui sadakond talvist spordihuvilist Nõmme Spordikeskuse juures. Miinust oli umbes 6 või 7 kraadi jagu ning taevast hakkas sadama suuri lumeräitsakaid. Kell 7.30 hakkas seltskond üheskoos liikuma, et jõuda pooleteise kilomeetri kaugusel asuva Hiiu raudteejaamas õigele rongile.

Kahel varasemal aastal on Tallinna seltskond alustanud oma traditsioonilist aastalõpu matka Kloogalt. Et rajale veidi vaheldust tuua, oli sel aastal stardipaigaks Laitse ning ees ootamas uued rajad.

Igaks juhuks olin võtnud kaasa pealambi, sest raja algusosa kulges valdavalt piki kõrvalisi ning valgustuseta metsateid. Kella üheksaks olid lumepilved aga hajunud ning taevas hakkas selginema. Valgust oli piisavalt, et pealamp uuesti vahetusriiete koti põhja tagasi suruda.

Ligi 150 osalejat jagati liikumiskiiruse järgi kolme gruppi. Igas grupis oli kaks tempomeistrit, kelle ülesandeks oli punti õigel rajal ning plaanipärasel kiirusel hoida. Kolmandat gruppi, kes pidi plaanitud 43 kilomeetrit vaheldumisi jooksu ja kiirkõnniga läbima viie ja poole tunniga, vedas koos minuga klubikaaslane Vello Luts.

Hea, et olin oma jooksutossudele peale tõmmanud jõuluvanalt saadud spetsiaalsed pahkluu-kaitsed. Need hoidsid lund üle tossuääre tulemast ning sokid kuivad. Kruusateelt, mida mööda algul kulgesime, olid sõitnud enne meie tulekut mõned autod ja igaüks püüdis oma samme piki kummijälgi seada. Niimoodi kahes rehvirivis venis punt kiiresti päris pikaks.

Turvalisuse huvides liikus üks vilkuritega sõiduauto esimese grupi ees ja teine päris lõpus, mis võimalikke katkestajaid peale noppis. Rajal oli kolm värskenduspunkti, kus pakuti koolat, sooja teed, pirukaid ning puuvilju.

Kõige maalilisem vaade avanes meile ilmselt Vasalemma karjääridest möödudes. Nende mägede lumised tipud palistasid teed nagu miniatuursed Alpid. Ilus vaatepilt!

Matka alguses jagus lõuapoolikuid päris palju. Kes lõõpisid ja üritasid üksteist vaimukustega üle trumbata, kes lobisesid niisama suusoojaks. Poolel maal Keilasse jõudes oli see asendunud juba ühtlase nohisemisega ning dialoogid olid kahanenud lühikesteks hõigeteks või kalambuurideks, energiat polnud enam niisama priisata. Kuidas keegi oma eesmärke seadnud oli – rajast astusid kõrvale esimesed katkestajad. Mõnel oligi eesmärgiks vaid pool distantsist läbida, teised tulid sõprade õhutusel ennast lihtsalt proovile panema: et kas ma suudan?

Jooksmine miinustemperatuuris ning lumest pehmel rajal on midagi muud kui soojas ning kindlal pinnasel. Mõned, kel olid kaasas vahetusriided, vahetasid poolel maal oma higist raskeks muutunud alussärki, mütsi või kindaid. Aga oli ka erandeid. Teises grupis jooksis kogu distantsi üks uljas talikarastaja lausa palja peaga ning küünarnukkideni üles kääritud dressipluusi käistega. Uhh, vat on mees!

Enne viimast vahepeatust, mis asus Vanamõisa pikniku- ja peoplatsi ääres, mattus kogu loodus tihedasse ja paksu udumassi. See kerkis ühtäkki teele nagu sein ning lõi eriliselt muinasjutulise meeleolu. Temperatuur langes veel kraadi või paari jagu.

Noppisime üles üksikud esimeste gruppide riismed ning ka meie grupist kippusid mõned maha jääma. Eks need viimased kümmekond kilomeetrit on alati kõige raskemad. Aga seltskond annab jõudu. Ühtses pundis liikudes leiab kaaslastest motivatsiooni ja vastupidamist. Ning kui Vello pani ette, et nüüd võiks kõik oma hädad ja vingumised ühekorraga ära vinguda, siis sellele üleskutsele järgijaid eriti polnudki. Kõik pingutasid ning pidasid usinalt vastu. Juba paistiski Laagri ja sealt polnud linna enam palju jäänud.

Kui Nõmme Spordikeskuse juures oma ajamõõtja kinni lõin, näitas see tulemuseks 5.30.52. Ülitäpne ajastatus ning plaanitud tempo järgimine! Järgnes saun ja väike eine ning seltskondlik loba-loba. Sügav lugupidav kummardus ja tänu kõikidele osavõtjatele, kes otsustasid laupäeva lõppeva Liikumisaasta auks just sel kombel veeta!

Ainsa veana jäi mul enne retke meelest end kaaluda. Pärast lõppu polnud sel enam ka mõtet – sest oleks teadmata jäänud, mitmest pekikilost õnnestus päevaga lahti saada. Enesetunde järgi otsustades üsna mitmest. Nii et võib rahus südame ja sutsu kergema kehakaaluga uude spordiaastasse edasi astuda.

Liikumisrikast uut aastat teile kõigile!

Jaga artiklit

1 kommentaar

M
moor  /   12:15, 14. jaan 2015
:) Pekkidele head kiiret kadumist tõesti :)

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis