13
fotot

Sookuninga kaitseala Läti piiri ääres pakub loodusmatkajaile võimaluse pikalt tsivilisatsioonist eemal olla. Kaugele naaberriigi territooriumile ulatuv rabade ja metsade massiiv pakub kümneid ja kümneid kilomeetreid ehedaid looduselamusi.

Talvekülmad on rabapealse piisavalt tahedaks muutnud, nii et jalgsimatk Sookuninga rabas ei pea tingimata piirduma laudadest matkaraja ning selle lõpus asuva vaatetorni külastamisega. Veekindlate jalanõude või räätsadega saab vabalt jalutada esmalt üle soiste avaruste Läti piirini ning seejärel juba naabrite soodesse-rabadesse. Vaid ID-kaart või pass peaks kaasas olema, vältimaks asjatuid sekeldusi ametivõimudega.

Sookuninga kohta väidetakse, et see pidavat olema Eesti kõige vihmasem piirkond. Mõni kutsub kanti suisa Eesti vihmapooluseks.

Olgu selle vihmaga kuidas on, ent soojematel aastaaegadel on piirkond igatpidi märg. Samas on Sookuninga vesine ja läbivajuv pind päästnud Eesti mõnestki keskaegsest rüüsteretkest - ei pääsenud sealt läbi vaenuväed ning paljud eestimaalastelt röövitud varandusekoormad olevat vajunud igaveseks laukasügavustesse.

Sookuninga rabad ja sood pole ohvreid neelanud mitte ainult aastasadade eest. Alles 2007. aastal üritas kamp rullnokkasid sõita ATV-dega läbi terve lõunapiiri, Iklast kuni Vene piirini.

Õnneks soovaimud sellist loodusthävitavat lollust ei tolereerinud ning peagi olid vennikesed oma masinatega lootusetult mudas ja laugaste vahel kinni. Looduslik valik kahjuks tookord küll ei toiminud ning rullnokad päästeti koos nende varustusega.

Lisaks tavapärastele looduskaitselistele piirangutele kehtivad Sookuninga eri piirkondades veel ka liikumiskeelud teatud aastaaegadel. Seda küll mitte praegu vaid mõne kuu pärast, kevade poole.

Peamiseks põhjuseks piirangute kehtestamisel on metsised ehk mõtused, kelle jaoks Sookuninga rabaäärsed männimetsad on ühed parematest elukohtadest.

Sealtkandist tuleb ikka ja jälle uudiseid, et mõni kirehoost hullunud metsisekukk kippus traktoreid või inimesi ründama - seda siis kevadiste pulmamängude ajal.

Võimalik, et Sookuninga nimigi pärit mõtustelt, keda soode kuningaiks kutsuti.

Mõtused olid ka põhjuseks, miks kohalik mõisnik Unger-Sternberg Sookuninga kanti endale metsiste küttimiseks jahionni rajas.

19. sajandil ehitatud jahionn ehk mõtusemaja on enam-vähem algsel kujul säilinud tänapäevani. Selle seintele on aastakümnete jooksul oma nime kirjutanud või uuristanud paljud onnikülalised, kes seal lihtsalt uudistamas käinud või suisa öö veetnud. Vanimad kanded jäävad aastasse 1936 - ent on vägagi võimalik, et mõni signatuur veelgi varem mõtuseonni seinale kritseldatud.

Sookuninga kaitsealal ning naaberriigi soodes-rabades matkajaid ootavad suured inimtühjad ning asustuseta piirkonnad. Sügistalvised külmad loovad juurdepääsu kohtadele, kuhu muidu naljalt ei saa. Seal saab igaüks olla ise kuningas ning oma soises kuningriigis ringi uidata.

Asukohad:

Sookuninga matkarada: 57.987544,24.87221

Rohkem ideid, pilte ja kirjeldusi kodumaiste reisisihtide kohta leiab Facebookist www.facebook.com/avastaeestiAvasta Eesti lehelt kodulehelt. 

Jaga artiklit

1 kommentaar

S
Solvunud  /   20:36, 18. dets 2014
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
  /   11:21, 19. dets 2014
Lammas

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis