Väike osa laupäevastest jooksujalu matkajatest, kes küll metsas tormi kätte jäid, kuid siiki õnnelikult lõpetasid. (Valdo Jahilo)

Et kõik algusest ära rääkida, pean alustama sellest, et juba eelmise nädala alguses hoiatas ilmajaam saabuvate tormituulte eest. Reedel manitseti inimesi mõjuva põhjuseta õue üldse mitte minema - ikka kindluse ja ettevaatlikuse pärast.

Meil oli plaan triatleetide seltskonnaga minna laupäeval Tabasalu terviseradadele mõnetunnisele jooks-matkale. Üsna levinud ja mõnus viis füüsilise liikumismahu kasvatamiseks: vaheldumisi 5 minutit jooksu, seejärel 5 minutit kiiremat kõndi.

Kuna ilmajaama hoiatusel tundus tõsi taga olevat, ei tundunud piki rannikuäärt kulgemine enam nii turvaline. Uueks sihtkohaks valis grupijuht Liisa Kull Nõmme-Harku metsa koos väikese silmusega Laagri suunal. Osalejaid oli laupäeva hommikul kohal 15 jagu.

Öösel oli maha sadanud kerge lörtsivaip ning seetõttu hakkasid jalad juba üsna pea varvaste vahelt lirtsuvaid häälitsusi tekitama. Kõige veidram oli aga see, kui ühtäkki üks suusataja meile vastu sattus. Ju siis oli suusanälg nii suur, et ei kannatanud enam pikemat oodata, mis sest, et õrn lörtsivaip vaid vaevu maapinda kattis.

Harku ringi pika tagumise sirge peal, kui geps näitas kümne kilomeetri täitumist, vajutasin rajasalvestaja korraks kinni. Olin end eelnevalt reganud Suunto III Virtuaaljooksule ning andnud märku, et kavatsen läbida selle raames just kümnekilomeetrist distantsi. Kes ei tea, millega tegu, saab lähemalt järgi uurida lehelt www.marathon100.com.

Jooksuentusiast Janek Oblikase eestvedamisel on tegu väljakuulutatud virtuaaljooksu võistlusega, kus tasudes 5-eurose osavõtutasu ja valides 5, 10, 21 või 42-kilomeetrise distantsi, tuleb see kindlal kuupäeval iseseisvalt ära joosta ning GPS-iga salvestatud tulemus korraldajale saata. Nagu näitasid pühapäevaõhtused tulemused, leidus osalejaid ja kaaslööjaid ka piiri tagant: Rootsist, Soomest ning isegi Austraaliast. Kolmandiku niiviisi kogutud stardirahadest annetatakse heategevuslikul eesmärgil. Suurepärane ja lihtne võimalus enda liikumisega kellelegi teisele head teha!

Üks teine seesugune häämõtteline jooks on saabuval nädalavahetusel veel ees. Traditsiooniline Rocca al Mares peetav Vana-aasta heategevusjooks, mille raames antakse kaks starti. Kell 9.30 stardivad jooksjad 42-kiomeetrisele maratonidistantsile ning kl 13.00 hakkavad 8,4 kilomeetrist ringi läbima ülejäänud jooksjad ning kõndijad.

Stamina spordiklubi, kes seda ettevõtmist korraldab, on igal aastal leidnud erineva sihtasutuse või organisatsiooni, kellele osa stardirahadest heategevusena üle kantakse. Sel aastal on annetuse saajaks sihtasutus Hille Tänavsuu Vähiravifond “Kingitud elu”. Igast osavõtutasust läheb heategevusena fondi 5 eurot.

Kuna sõitmisväärset suusalund nädalaga vast maha ei saja, siis kutsun kõiki liikujaid üles sellel ettevõtmisel kaasa lööma ning oma panust andma! Mitmel aastal on see toiminud libedal lume-jääsegusel rajal. Eelmisel aastal sai joosta lumevabalt ning ma ei imesta, kui nii läheks see ka sel korral.

Rada kulgeb enamasti mööda asfalteeritud kergliiklusteed ning vähesel määral ka looduslikul jalgrajal läbi metsatuka. Hea võimalus enne saabuvaid söömispühi end veidi rohkem vormi joosta ning nii kõhule pekikrediiti tekitada. Registreerimine, raja ja võistluse info on üleval Stamina kodulehel.

Aga nüüd siis selle puuga pähe saamise juurde. Ühesõnaga - pärast paartunnist kulgemist olime juba tagasiteel Nõmme Spordikeskuse poole, kui ühtäkki algas kõva kohin. Nagu oleks tormine meri metsatukka jõudnud. Mõned kümned sekundid hiljem saime aru, mis selle põhjustas - eelreklaamitud tormituuled olid kohale jõudnud. Tuuleiilid tuuseldasid puulatvu omatahtsi ning ilm muutus hetkega mitme tooni jagu hämaramaks.

Kogu see metamorfoos toimus mõne minutiga: tuulevaiksest idüllist hirmutavaks metsamühinaks. Vaevalt saime selle üle imestust väljendada, kui käes oligi esimene ohver! Mina. Snaiperi moodi välja sihitud trajektooriga lendas kusagilt puuladvast mulle lagipähe umbes meetrine puuoks.

Õnneks suhteliselt kergekaaluline, mis kutsus esile hetkelise ehmatuse ja mitte fataalseid tagajärgi. Läks õnneks! Koju jõudes oli pikast jahedas ja niiskes sokis olekust varvastel valus. Ent kui jõuluvanale kirjutatud kingisoov tõeks saab, siis õnnestub mõne nädala pärast senised tossud juba ka äkilisema tallamustri ning vettpidava pealiskangaga kindlustatud jooksususside vastu välja vahetada.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis