25
fotot

1343. aasta 4. mail - vaid loetud päevad pärast Jüriöö ülestõusu algust - matkasid Paidesse neli eestlaste kuningat. Nad olid valitud esindama maarahvast läbirääkimistel ristirüütlitega. 

Nelja kuninga eesmärk oli saavutada võimalikult soodsad tingimused maarahva püsima jäämiseks. Läbirääkimised ordurüütlitega jäid aga lühikeseks - pärast põgusat vestlust eestlaste kuningad vahistati ning raiuti mõõkadega tükkideks.

Meenutamaks nelja kuninga teekonda rajati matkarada, mis kulgeb Padise kloostrist Paide ordulinnuseni, piki ajaloolisi ja Muinas-Eestiga seotud paikasid.

13. sajandi alguspoolel rajati Padisele väike kabel, mis pidi kaasa aitama kohaliku elanikkonna usulisele pööramisele. Iseseisva kloostri valmimiseni kulus veel peaaegu sajand ning selle püstitamise põhjustasid eestlased, kes Jüriöö ülestõusu käigus Padisel 28 munka orki ajasid ning senistele kloostrihoonetele tule otsa panid.

Seejärel ehitati Padise klooster üles, veel võimsamana kui varem ning poole sajandiga jõudis klooster oma arengus tõelise õitsenguni.

Padise kloostri parematel päevadel kuulus selle valduste hulka arvukalt maa-alasid Eestis, aga ka suuri maatükke Lõuna-Soomes ja Liivimaal.

Edasi järgnes mõnesaja aastane vaikne allakäik, mille lõpuks oli 1558. aasta, mil viimane ordumeister kloostri üle võttis, munkade vennaskonna laiali saatis ning rajatise sõjaväekindluseks muutis.

Praegu seisavad võimsad kloostrimüürid uhkelt maanteeveerel, kloostri territooriumil aga korraldatakse erinevaid vabaõhuüritusi ja kontserte.

Varbola maalinn oli muinasajal Eesti territooriumi suurim linnus. Linnust on aegade jooksul tuntud erinevate nimede all: Jaanilinnana, Varblase Nokana.

Varbola linnust ei ole aja jooksul suutnud ükski vaenlane allutada. Põhjus ei peitu siiski linnuse võimsuses ja alistamatuses, vaid pigem asjaolus, et linnusevalitsejad osavate poliitikutena suutsid piirajatega kokkuleppele saada ning pärast kopsaka lunaraha saamist lahkusid vaenuväed Varbola alt linnusele suuremat kahju tegemata.

Viimast korda kasutati linnust kaitserajatisena Jüriöö ülestõusu käigus, misjärel paik hüljati ning sinna vaid surnuid maeti.

Praeguseks on Varbolas taastatud osa kunagisi kaitserajatisi, müürilõike ja väravakäik. Samuti seisavad linnusehoovil võimsad kiviheitemasinad, mis on taastatud algupärasel kujul. Üks masinaist kannab Taani kuninganna auks nime "Helde Margarethe".

Linnusemüüri jalamil kõrgub piiramistorn, milletaolisi muinasajal linnuste ja kindluste piiramisel kasutati, samast leiab ka väravate murdmiseks kasutatud rammi nimetusega "Kass ja Oinas".

Raikküla Pakamäge peetakse paigaks, kus Jüriöö ülestõusu alguses süüdati märgutuli, mis teatas kõigile mässajaile, et on aeg suunduda mõisaid põletama.

Varasemalt oli Pakamäe näol tegu kohaga, kuhu kogunesid hõimude vanemad nõu pidama, ehk kärajatele.

Legendid räägivad, et praegugi võivat Pakamäel õhtuhämaruses kuulda hõimupealike kõnekõminat, tajuda ratsude kabjamüdinast värisevat maapinda aga ka märgata põõsaste ja kivimurrus hiilivaid mungarüüdes kogusid.

Pakamäe jalamil, paeastangute all, vulisevad mitmed allikad, mis kunagi ohvriallikate rolli täitsid ning kuhu kärajatele kogunenud vanemad nõupidamiste õnnestumiseks ohvriande tõid.

Vanades vene kroonikates on Keava linnust nimetatud "Päikese käe" linnuseks (tuleneb linnuse vanast nimest "Kedepivi" > "kädepäe" > "solntsa ruka").

Keava linnamäe kõrged nõlvad pakkusid aastasadade eest kaitset vaenulike vägede eest, praegu valmistavad samad paigad üha uusi üllatusi ajaloohuvilistele. Aasta aastalt avanevad Keava linnuse unikaalsed saladused, sest muinasajal oli too üks suuremaid asulapaiku Eesti territooriumil. Selle paiga tähtsust osutavad ka arvukad ajaloos dateeritud rünnakud linnusele.

Linnuse müüriosa all on taastatud vooderdatud salakäik. Käiku läbides saab end tunda kui muinasajast pärit sõdalane. Fantaasiarikka pilguga vaadates võib linnamäel aimata ringvalli, kaevu aset, isegi ammu hävinud tornide asukohti. Rääkimata maalilisest vaatest, mis linnamäe tipult üle ümbritsevate põldude, metsade ja rabade ulatub.

Kuimetsas paiknevad karstikoopad ja -käigud on Eesti suurimad. Karstikoopad tekivad paikades, kus pinnavesi maa alla kaob ning seal edasi voolates pehmemaid pinnasekihte altpoolt uuristab. Selle käigus tekib maa alla õõnsus, mida maapinnast vaid õhuke kiht mulda ja paasi eraldab.

Muinasajal kasutasid kohalikud elanikud karstikoopaid pelgupaigana, kuhu põgeneti vaenuvägede ja rüüstajate eest varjule. Aastasadu tagasi ulatusid karstikoopad sügavale ja kaugele maa alla, pakkudes oma ristuvate käigusüsteemidega arvukalt põgenemisvõimalusi.

Legendide järgi varjanud Kuimetsa karstiala koobastes end ka Rummu Jüri, keda taheti kohtu ette viia.

Praeguseks on suurem jagu koopaid sisse varisenud ning moodustanud maapinnal arvukate karstilehtrite kogumi. Siiski on Kuimetsas säilinud veel mõnedki koopad, käigud ja uurded, mille hämarasse sügavusse pugedes saab kogeda sama, mida kunagi muinaseestlased koobastesse varjudes.

Vahastu linnus oli muinasajal Alempoisi maakonna kõige põhjapoolsem kindlustus. Ka selles kohas toimusid muinasjal kärajad.

Inimesi, kes Vahastu linnamäel puid raiuda soovivad, pidi tabama needus ning nad puutüve asemel hoopis endale kirvega jalga löövat. Sama juhtuvat ka nendega, kes linnamäel mõne puu küljest oksa murda tahtvat - siis murduvat puude rüüstajatel käsi.

Muistsete nelja kuninga matka ja praeguse Nelja Kuninga Tee lõpp-punktiks on Paide ordulinnus.

Jüriöö ülestõusu ajal oli Paide üheks peamiseks tugipunktiks, kuhu põgenesid mõisate elanikud ja ülestõusnute kättemaksu kartvad inimesed.

Kroonikad on Paidet nimetanud ka tugevaimaks linnuseks „madalas maas” ehk siis Kesk-Eesti piirkonnas. Siiski ei jäänud see nii, kuna Liivi sõjas oli Paide linnus üks peamisi punkte, mille ümber pidevalt lahingud keesid ning mis eri vaenupooltel käest-kätte käis. Lõplikult hävis Paide ordulinnus 17. sajandi sõdades.

Praegu on linnusease osaliselt restaureeritud, täies ulatuses on taastatud Vallitorn, kus asub ajakeskus Wittenstein.

Asukohad:

Padise klooster: 59.227695,24.140069

Varbola maalinn: 59.039920,24.507676

Raikküla Pakamägi: 58.941186,24.747884

Keava linnus: 58.950700,24.950144

Kuimetsa karstiala: 59.057020,25.142652

Vahastu linnus: 58.947144,25.268370

Paide ordulinnus: 58.889732,25.572572

Rohkem ideid, pilte ja kirjeldusi kodumaiste reisisihtide kohta leiab Facebookist www.facebook.com/avastaeesti Avasta Eesti lehelt kodulehelt. 

Jaga artiklit

9 kommentaari

J
Jüri Kukk  /   13:16, 13. aug 2015
Tegu oli ilmselt lihtsalt eestlaste esindajatega, kes on saanud müütides kuninga tiitli. Neist pole ju nimesidki teada. On veel palju küsimärke — kes korraldas ülestõusu, pani asjad paika, kust saadi relvad ja kõige tähtsam — kelle poole pöörduti liitlaste leidmiseks? Kuna ülestõus algas Taani aladel, siis pakun meelevaldselt, et ordu ässitas eestlasi takka ja kui nad juba Paides olid, siis öeldi neljale kuningale: vabandust, teie vabadus jääb ära, me saavutasime, mida soovisime! — ja nad hekseldati mõõkadega ära.
K
Kõik ju laguneb  /   20:41, 8. dets 2014
See Varbola on unustusse jäetud. Vahitorn pandi keelu alla. Eluohtlik teine. Ümbrust piiravad palgid on mädanenud. Pilgu eemaleajamiseks veeti kohale koledad maanteekivid ja see ongi kogu ajalugu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis