Ma juba ammuilma pidin kirjutama postituse sellest, kuidas ma jälle pean oma sõnu sööma. Kunagi kiitsin siin taevani beebigruppe, nüüd on mind enda omast ammu välja heidetud (:D) ja ma ei saaks rohkem rahul olla.

Mari on väga paljudes asjades natukene aeglasem kui teised ja mind see ei heiduta. Ometi kui ma päevast päeva lugesin teiste jutte, kuidas näiteks nende kaheksakuused oskasid öelda emme, issi, part, aitäh, palun jne, siis tekkis väike pinge, et miks Mari ei oska?

Eriti kui teised kaasa rääkisid, et jah, tõepoolest minu oma oskab ka seda ja seda ja seda. Mari tavaliselt kunagi neid ei osanud ja see info tegi mind...muretsevaks.

Mitte küll nüüd ülemäära hüsteeriliseks, aga väike mure oli kogu aeg sees, sest kogu aeg oli nagu keegi silme ees, kellega võrrelda. Kohe kui grupist välja sain, kadus see pidev mure ära. Ehk ongi see nii, et alguses on neid küsimusi teistele titeemmedele rohkem, hiljem muutub see lihtsalt üheks "VAADAKE, MIDA MU LAPS OSKAB!" paraadiks.

Loomulikult tahab iga ema kiidelda oma võsukeste oskustega, kuid pahatihti unustatakse selle juures teised emad ära, kelle lapsed veel neid imetrikke ei oska. Tegelikult TEAME me kõik, et lapsed arenevad erinevas tempos, aga eks iga ema teab, et muretsemine on kerge tulema.

"Su lapsel pole ikka juuksed? Tal pole ikka rohkem kui neli hammast? Ta ei oska ikka kõndida?" kõiki neid ehmatavaid lauseid olen ma kuulma pidanud. Samas ei saa eitada, et kui minu laps siis lõpuks midagigi oskas, siis tekkis ka väike kergendus ja õnnetunne, et JESS, minu oma pole päris viimane, et kellegi teise oma on. Nii inetu.

Seega peab minu meelest paika see, et naistegrupid on juba eos määratud olema selliseks vähe...ussipesaks :D Ärge muretsege, ma ei süüdista ainult siin teisi, ikka ennast ka.

Kuigi olen kuulnud jutte võrratutest beebigruppidest, siis ikkagi usun, et ka nende seas on olnud liikmeid, kes mingil ajahetkel on grupist kadunud ja keda sinna tagasi ei oodata. Eks see nii ole, et inimesed on erinevad ja nõnda palju arvamusi kokku sobida ei saagi.

Aga nüüd minu poindini. Nimelt minul on ju eeliseks minu blogi. Kui mul on mingi küsimus, siis ma pöördungi kallite blogilugejate poole ja ootan oma küsimusele vastust. Seega nüüd ka minu küsimus - kuidas ometi ma Mari normaalselt magama saan?

Täna suvatses proua ärgata kell pool kuus hommikul, magama ta enam ei jää. Lõpuks pool 8 jäi uuesti magama ja põõnas 3h kuni poole 11ni. See muuseas, on veel tänase õhtu suhtes täitsa hea prognoos (mitte muidugi see ärkamine), sest nüüd on loota, et ta järgmise une teeb 3-5 ja siis näiteks 10st uuesti ära väsib. Siis võiks ta isegi inimlikul ajal magama minna.

Mitte nagu eile, kus ta juhtus teise unne jääma kell KUUS õhtul, seega ärkas umbes kell 8 ja loomulikult ei tahtnud ta enne 12st magama minna.

Õudne, need Mari uned on nii pekkis, et ma ei teagi mida teha. Iga magamapanemine võrdub sellega, et keegi tund aega aeleb taga meie voodis. Omaette magama jäämine on küll hägune mälestus.

Kas nüüd on see koht, kus me peaks unekooli tegema? Kuidas seda tehakse? Kes on proovinud? Ühtlasi, mis on kõige adekvaatsemad ajad lõunaunedeks?

Palun keegi aidake, sest varsti ei saa Kardo öösiti üldse sõba silmale, kui üks jalgadega peksev elukake meie vahel muudkui ärkab.

Jaga artiklit

10 kommentaari

H
H  /   17:51, 3. jaan 2015
Võiks ikka jälgida, mida kirjutad. Minu arvates ei sobi selline väljend nagu "nii pekkis" avalikku blogisse ja see, et oma last prouaks nimetad ei ole ka normaalne.
Esimest korda lugesin selle inimese blogi ja see jääb ka viimaseks.
G
Getter  /   08:22, 2. jaan 2015
Prouaks saab tituleerida abielus olevat naisterahvast. Aga kindlasti mitte väikest tüdrukut, see on preili ikka. Ega Mallukas isegi pole ju proua veel :-P

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis