Hakkasin siis mina Mari magama panema. No tee mis tahad, ei jää see väike inimene oma voodis magama. Kuna meie suurte inimestega tegelesime terve nädalavahetuse koristustöödega, kibelesin ma juba alla tagasi, et kööki natukene veel inimlikumaks teha. Seega haarasin ma Mari meie voodisse kaissu, et ta kiiremini magama jääks. Tavaliselt töötab see päris hästi, kuid eile…

Eile otsustas Mari, et just siis, kui tal on kõige suurem uni ja silm põhimõtteliselt kinni vajumas, peab ta hakkama voodis mingeid joogapoose aretama, kus ta paneb pea maha, ajab tagumiku taeva poole ja siis seisab niimoodi, endal silmad loojas.

Pärast paar korda ümber kukkumist hakkas juba uni ära minema, mistõttu otsustas väike vigurvänt hoopis voodis ringi rallida. Ühel hetkel pressis ta ennast seina ja voodi vahele prakku ja siis jäi sinna kinni.

Vahepeal rapsis, et välja saada, siis puhkas voodile pead, siis rapsis jälle, siis andis jälle alla. Aasta ema nagu ma olen, siis ma naersin tema ponnistusi vaadates, sest ta tundus nii segaduses olevat, et miks ta välja ei saa.

Ega ma mingi monstrum pole – tõstsin lapse välja, mille peale otsustas Mari ennast TAGASI VOODI VAHELE PRESSIDA ja siis seal hädaldada. Seda tegevust jätkasime me umbes 12 korda, kuni lõpuks otsustasin ma ennast ise pikuti sinna vahesse heita, et Mari enam sinna kinni jääda ei saaks.

Selle peale võttis Mari oma kaisujänese, viskas ta maha, siis viskas luti maha, võttis hoogu ja läks ettevaatlikult ise ka maha (ta alles õppis selle ära), siis haaras uuesti jänese kätte, pani luti suhu, naeris korraks võidukalt ja hakkas päta-päta eemale käputama.

Siis ma tõstsin ta voodisse tagasi ja ta otsustas ennast täis lasta. Terve tuba haises nagu laut ja mina hakkasin mähet vahetama. Loomulikult suutis ta kuidagi sellel hetkel minema vingerdada, kui ma mähkme ära võtsin ja LOOMULIKULT istus ta oma kakase tagumendiga mu just vahetatud padjapüürile ja…siis pressis ennast voodi ja seina vahele.

Kiskusin ta välja, panin mähkme jalga, riided selga, võtsin ta kaissu, mille peale saputas ta ennast mu kaisust lahti ja PRESSIS ENNAST SEINA JA VOODI VAHELE!

Jätsin ta siis sinna ja tulin alla Kardole kaebama, et ma ei saa enam midagi teha, Mari tahab vedeleda voodi ja seina vahel ja mina ei jõua enam selle jamaga tegeleda.

Kardo läks üles ja tuli 10 minuti pärast tagasi: "Mari magab, sa olid ta hästi soojaks teinud!".

Täna hommikul ärkasin ma üllatavalt enne Mari ja otsustasin kättemaksuks eilse õhtu eest ta üles musitada. Mari avas silmad ja heitis mulle sellise pilgu, et ma oleks ääre pealt naerust nutma hakanud. Ta pilk oli lihtsalt umbes selline:

Eriti "õnnelik" oli ta selle üle, kui Kardo minu musiralliga liitus ja lõpuks vedeles Mari voodil, käed ristis näo eest ja kiljus peenikese häälega.

Kuidas koer külale, nõnda küla koerale. Homme peaks talle vist padjale kakima?

Jaga artiklit

2 kommentaari

S
Sussver!  /   14:37, 2. jaan 2015
Mind! :P
I
issver!  /   20:30, 11. nov 2014
Keda kotib??? :D

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis