Naljakas – mulle üldse ei meeldi, kui inimesed oma lapsi tibudeks kutsuvad. Noh ala "me tuleme tibuga sulle külla". Ma ei tea, see tundub mulle nii…kanaemalik? Mitte, et see muidugi minu asi oleks. Iga inimene, kes on kellegi endast välja pressinud, omab peale seda õigust kutsuda oma last just nii nagu soovib. Lihtsalt mul riivab kohe kõrva.

See muidugi ei tähenda, et ma Mari igasuguste imelike hüüdnimedega ei kutsuks. Tavaliselt kutsun ma teda tupsupalliks. Jah, TUPSUPALLIKS! Kui naeruväärne, kuid vähemalt lohutan ma ennast sellega, et ma teen seda oma enda kodu privaatsuses.

Mitte, et ma siia üldse hüüdnimedest rääkima oleks tulnud, mulle lihtsalt jäi Facebooki seinal silma mingi ema "meie tibuga loomaaias" pilt. See selleks.

Ma tulin tegelikult kirjutama sellest, mille üle ma ükspäev siin juurdlesin. Et miks mulle on vastukarva need "kanaemad". Jõudsin lõpuks järeldusele, et sellised ülehoolitsevad emad tekitavad mulle endale halva ema tunde.

Noh, et ma tõepoolest ei käigi iga päev Mariga õues jalutamas ja ei ole kuidagi taotuslikult ta "kõne arendada" üritanud. Või ei viitsi talle iga päev kokata, vaid enamasti saab ta ikka purgitoitu. Ei oska teda kasvatada nii, et ta saaks aru palvest "ära tee!" ja teinekord panen ma ta Mashat ja karu vaatama, kui ma tahan midagi teha.

Eriti kehva emana tundsin ma ennast siis, kui perearsti juures uuriti:

"Noh ja mitu korda päevas laps sööb?"

-"Eee…Ma tõesti ei tea?"

"Te ei tea, mitu korda päevas te oma lapsele süüa annate?"

-"Ei noh, see oleneb ju päevast ja miljonist asjast."

"Aga kas laps joob veel RPAd ka?"

-"Joob."

"Mitu korda päevas ja mitu milliliitrit?"

-"Ma tõesti ei tea. Ma ei pane neid kirja ega pane tähele selliseid asju."

"Mitu korda ta päeval magab?"

Sel hetkel tahtsin ma Mari haarata ja minema joosta, sest MA EI TEA. Ma lihtsalt ei pööra sellistele asjadele tähelepanu. Kui ta tundub näljane, annan süüa. Kui ta hõõrub silmi, panen magama. Mis vahet seal üldse on, mitu korda päevas või mis kell? Mina ei tea ja mind ei huvita. Ja siis ma mõtlen, aga kui ta nii küsib, siis järelikult TEISED emad teavad. Teisi huvitab. Ja ega ma ei taha, et Maril peaks sitem ema olema, kui teistel.

Ma tahaks, et Maril oleks ka selline ema, kes räägib, et appi, ma ei suudaks oma musikest elu sees rohkem kui paariks tunniks üksi jätta. Samal ajal unistan mina soojamaareisist – muidugi Marita. Muidugi kuskil olles ma igatsen teda, aga ega ma selle pärast minemata ka ei jätaks. Ma ju tulen alati tagasi.

Veel tahaks ma, et Maril oleks selline ema, kes viitsib temaga tunde õues jalutada ja mingisuguseid titemänge mängida ja sada aastat järjest raamatust pilte vaadata. Aga ma ei viitsi.

Ma tahan Marile parimat, muidugi tahan, aga see beebi teema on mulle noh…Vaevaline. Ma muidugi hoolitsen ta eest ja teen kõike mis vaja, aga see ei tule mulle nii loomulikult, kui mõnikord teistel tundub tulevat. Mõnikord lähen ma õhtul kodust välja sõbrannadega kuskile ja mõtlen, et jesss, vähemalt ma ei pea täna Mariga taidlema.

Ja siis mõtlen, et krt, mis ema ma selline olen. Tahaks parem olla. Aga raske on. Kuigi armastan niii niiiii niiiii palju, siis ikka on. Miks teistel pole?

Ma ei suuda oodata, kuni ta on suurem ja saaks minuga rääkida. Siis oleks ma arvatavasti palju parem ema. Siis ma lobiseksin temaga ja arutaksin maailmaasju ja käiksin kinos ja mänguväljakutel ja kus ta iganes soovib. Aga praegune "beebitamine" on…mitte mulle loomulik ja kerge? Kas on halb seda välja öelda?

Ma tüdinen kiiresti ja siis pean ennast pressima, et kammoon Mallu, näita veel seda raamatut ja nüüd minge mängige motoorikakeskusega ja siis laduge neid klotse sinna karpi ja siis patsutage peeglit ja siis raputage purke, kus sees on makaronid. Ja ma TEEN neid asju, aga kogu aeg mõtlen, et issand see on nii igav :D

Õnneks olen ma aasta üle elanud ja ta läheb muudkui suuremaks ja tublimaks. Raudselt paari aasta pärast hoopis igatsen kogu seda beebindust. Aga võib-olla on mul paari aasta pärast hoopis uus beebi. Sest lapsi võiks ikka kamaluga olla, nad on nii mõnusad tegelased.

Lihtsalt kahju on Marist, et ise on ta nii täiuslik ja peab leppima sellise ebatäiusliku emaga. Õnneks on meid siin kolm – ämm ja Kardo ka. Nemad õnneks viitsivad selliseid asju rohkem teha kui mina, nii et päris keldris ja ketis see Marike ilma söögi-joogita ka ela, kui keegi juhtumisi nüüd seda arvab

Jaga artiklit

26 kommentaari

E
esma ema  /   13:13, 11. nov 2014
Olen samasugune ema nagu Mallukas , ega ma ka ei oskaks öelda palju mu laps magaab või kui tihti ta sööb. Seni kuni lapsel süüa, riided seljas ja rõõmus olla on kõik hästi ju. Mina panen isegi lapse vahest oma ette voodisee tegelema, et ise saaks netis surfata ja küüsi viilida. See ei tee kellegist veel halba ema ju :D
T
to xxx  /   11:17, 11. nov 2014
Kindel ikka, et sa oled täie mõistuse juures ? Mina ei tea ka, kui palju minu 5-kuune sööb. Sööb siis, kui küsib, niisama ma talle kella järgi tissi suhu toppima enam küll ei hakka. Mallukas on normaalne ja hea ema. Aitab sellest kraaksumisest siin. Jah ta ei ole mulle just kõige sümpaatsem inimesena, aga emana teda maha teha on väga alatu. Kanaemandus ajab tõespoolest hirmujudinad peale. Praegu kanatate, aga kui laps suurem on, siis ei suuda te enam seda kanatamist lõpetada. Ja siis on lapsel juba häbi, et mutt ei lase üldse olla, koguaeg käib nina pühkimas ja uurimas.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis