2
fotot
VIIB VARJUPAIKA: Tädi Leida sai pika otsimise peale kätte ühe oma paljudest koeradest ja annab ta üle loomade varjupaiga töötajale. Seitse koera tõi proua varem ise varjupaika. Kokku on ta loovutanud 21 koera, kes saavad praegu varjupaigas vajalikke raviprotseduure. (Stanislav Moškov)

Kõrvulukustav klähvimine ja hingemattev hais võtavad vastu ühe Pärnumaa talu õuel, kus proua Leida peab koeri, kelle arvu ta ei tea täpselt isegi. Osa neist on praeguseks varjupaigas.

Tallinna–Pärnu maanteel Are vallas on teelõik, kus alatasa jooksevad autode ette koerad. Need on Kurena külas elava Leida loomad, kelle arv on paisunud üle mõistuse suureks. Naabrite hinnangul võib krantse olla umbes 40, omanik aga pakub, et kutsusid võib olla "vaid" 30 ringis.

Kui palju neid omapäi metsikult ringi jooksvaid elukaid päriselt on, ei tea keegi. Naabrite sõnul on õnn, et loomad pole inimohvritega liiklusõnnetust põhjustanud. Oma elu on mõned koerad autorataste alla jätnud küll.

Praeguseks on naabrimehe utsitamisel ja omaniku nõusolekul Pärnu loomade varjupaika viidud 15 looma, peamiselt kutsikad.

"Meile toodud koerad on täiesti ebasotsiaalsed, kardavad paaniliselt inimesi, olid siia tuues näljased ja ahmisid toitu," märgib varjupaiga juhataja Mari Hagi.

Kaka ja klähvimine

Peale selle, et ühel inimesel on nii hirmutavalt palju koeri, teeb Mari Hagile muret, et loomad on steriliseerimata ja kastreerimata, nad on metsikud ja kardavad inimesi. Omavahel paljunemine toob kaasa ka väärarenguid. Kõige selle taustal on varjupaiga juht hämmeldunud naabrimehe sõnadest, et kunagi on kohapeal käinud ka veterinaarameti ja vallavalitsuse esindajad ning hinnanud olukorra normaalseks.

Nüüdseks on koeratädi ise aru saanud, et kui lihtsa matemaatikaga krantside hulka enam määrata ei saa, tuleb sabasid vähendada. Samas ei ole ta nõus allesjäävaid emaseid steriliseerima, mis tähendab, et peagi paljuneb koertekari taas mõõtmatuks.

Läheme varjupaiga töötajatega koos Leida juurde, et olukorrale pilk peale heita. Võtame kaasa ka puuri, sest omanik nõustus mõne krantsi loovutama.

Taluõuel piirab suur klähviv koertekamp autod sisse. Jõuame kokku lugeda 12 elukat, kui järgmiseks hetkeks on piirajad lidunud juba põõsaste ja puude taha varju. Klähvimine ei vaibu. Autoust lahti tehes lööb ninna vänge hais. Astumisega tuleb ettevaatlik olla, sest õu on "mineeritud".

Leida tuleb külalistele vastu. Ütleb, et üritab mõne koera toast kinni püüda. Meid ta tuppa ei luba. "Mul on just põrandapesu pooleli," viskab koeratädi üle õla, ise koerarihmaga kambri poole kiirustades. Ta kinnitab, et toas on vaid kaks kutsikat ja üks suuremat kasvu koer. Toast kostva haukumise ja aeg-ajalt aknale ilmuvate koonude järgi tundub, et proua pisut alahindab tubaste koerte hulka. Varjupaiga töötajad püüavad taas matemaatikat appi võtta ja arvutavad, et kui viisteist koera on ära viidud ja kaksteist tuli meile õuel vastu, siis toas võib olla veel kümmekond koera.

Pärast pikka ootamist kirbe lehaga õues toob Leida varjupaiga töötaja kätte ühe keskmist kasvu peenikeste jalgadega looma, kes hambaid plagistades talle peale pissib. Hagi räägib, et kui nad eelmine kord siit seitse kutsikat kaasa võtsid, siis olid vaatepilt veel hirmsam olnud. Perenaine sai oma koertelt suisa pureda, nii et käed verised.

Miks on koerakarjal lastud nõnda kasvada? On siis loomaarmastus nõnda suur? Ei sellele ega teistele küsimustele Leida selget vastust ei anna. Ütleb vaid, et maal elades peavad majapidamises koerad olema.

"Mitu korda on öösel sõitnud võõras auto maja ette. Lasin koerad lahti ja see hirmutas võõrad minema," räägib tädi Leida. Küsimusele, kas kontvõõraste hirmutamiseks on tingimata kolme-kümmet koera vaja ning kas paarist ei peaks piisama, vastab proua, et peaks vist piisama küll.

Tädi Leida koerakasvatuses on veel palju küsimärke. Nii näiteks teadsid varjupaiga töötajad, et koerakari sai alguse kümme aastat tagasi tee äärde maha jäetud kahest tiinest litast, kelle proua enda juurde võttis. Leida aga ütleb, et tee äärde on päris mitu korda kutsikaid jäetud, aga tema pole neist ühtegi endale võtnud.

Leida enda sõnul olnud tal koguaeg vaid kümmekond koera ja alles viimasel aastal hakanud loomad paljunema. Naabruses, kohe üle jõe oleval põllul heina kaarutav Väino kostab, et see pole jutt ega asi ning ütleb, et vähemalt 20 koera korraga on seal viimased 10 aastat kindlasti olnud. 10-15 aastat tagasi, kui Leida ema veel elas, oli peres vaid üks koer ja kõik korras.

Toitmine käib üle jõu

Õnneks ei ole penid vähemalt inimestele kallale läinud.

"Koerad pelgavad inimesi, kuna perenaisel ei ole ju aega terve selle karjaga tegelda," märgib Väino. Ta räägib, et on vahel Leida näljastele koertele jõe äärde süüa pannud. "Loomad olid nii näljased, et isegi mitte ei ahminud toitu, vaid tõmbasid selle lumpsti nagu vaakumiga sisse," räägib Väino.

Põhjus, miks naabrinaise koerad näljas on, ei ole Väino sõnul mitte see, et perenaisel raha ei jätku, vaid see, et bussiga ei jaksa omanik lihtsalt piisavalt palju toitu koju tassida. Leida on öelnud varem varjupaiga töötajatele, et toidab penikarja jahuga, loomad saavad ka keedetud kaerahelbeid searasvaga. Varjupaiga juhi sõnul ei ole koerad sellise toitmise juures küll täiesti näljas, aga ei saa eluks vajalikke toitaineid kätte.

Hagi näitab varjupaigas neid koeri, kes omaniku juurest ära toodi. Vaid kõige väiksemad kutsikad on paari-kolme päevaga usaldavamaks muutunud ja lubavad end paitada. Suuremad pelgavad inimesi ja tunduvad väga närvilised.

Kõik raviprotseduurid jäävad paraku varjupaiga kanda. Kolmapäeval andis Leida varjupaigale üle veel kuus koera.

"Mis saab kõigist neist koertest edasi?" on varjupaiga juht mures ja loodab, et loomadele leitakse uued kodud.

Veterinaarid kontrollivad

Pärnu veterinaarkeskuse juhataja Raivo Mogilnõi ütleb, et nende peaspetsialist käis proua Leida juures 2009. aastal. Siis oli tal kümme koera ning neli kassi ja loomade olukord oli rahuldav. "Tookord ei olnud näha, et loomad oleksid näljas või olukord mingil muul põhjusel sekkumist vajaks," ütleb Mogilnõi. "Selle aasta 7. juulil tegi Pärnu kodutute loomade varjupaik meile teatise nende visiidist sinna ja palus olukorda kontrollida. Sellest tulenevalt on külastus planeeritud järgmise nädala algusesse, siis selguvad täpsemad asjaolud."

Vallajuht: need koerad ei hulgu

Are vallavanem Lauri Luur ütleb, et vallavalitsus on Leida koerte teemast teadlik: "Oleme aeg-ajalt teda külastanud ning sel ajal on koerte tervisega kõik korras olnud. Koerad ei ole metsikud ega ohtlikud, sellekohased kaebused puuduvad. Samuti ei liigu nad majast väga kaugele, suur tee on majale üsna lähedal. Eks see selline piiripealne olukord ole. Kui koerad lähevad ohtlikuks ja hulkuma, siis vastavalt varjupaigaga sõlmitud lepingule püütakse need loomad kinni."

Jaga artiklit

29 kommentaari

M
Mammi  /   08:39, 13. juuli 2014
Piisab uhest korralikust valvekoerast.
A
ats  /   21:29, 12. juuli 2014
Ega tema neid koeri sinna ise ei toonud, suurem osa on siiski teiste inimeste poolt tee peale visatud ja sinna läinud

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis