(ARNO SAAR)

25 aastat tagasi, 25. mail 1989. aastal algas Moskva Kremli Kongresside palees NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi esimene istungjärk. Käivitus Nõukogude Liidu likvideerimise viimane vaatus. Moskvasse kogunes 2250 rahvasaadikut, kellest kaks kolmandikku olid bolševistliku diktatuuririigi ajaloos esimest korda vabalt ja demokraatlikult valitud. Viimase kolmandiku aga riigiinstitutsioonid delegeerinud. Eestist võttis Kremlis koha sisse 36 vabalt valitut ja 12 delegeeritud saadikut. Eesti delegatsioon jagunes otsekohe selgelt kaheks, kui küsimus puudutas Eesti iseseisvumist, tema suveräänsust ja oma majanduse kontrollimist. Vihaselt olid vastu seitse interliikumisega seotud saadikut.

Eesti Komitee ei tunnustanud

Rahvasaadikute Kongress pidas kuni 5. septembrini 1991 kolm korralist ja kaks erakorralist istungjärku. Need olid ehedad Nõukogude riigi vastase võitluse ja Venemaa impeeriumi agoonia näitemängud. Ühed rahvasaadikud ründasid kartmatult läppuva diktatuuririigi juhtpersoone, kritiseerisid üheparteisüsteemi ja selle räigeid valitsemismeetodeid ning valitsejate saamatust korraldada riigi majandust. Nad olid vähemuses. Enamuse moodustas juhtkonnale lojaalne agressiivselt-kuulekaks nimetatud seltskond. Valdav osa Balti riikide saadikutest, enamik Eesti delegatsiooni, oli ründajaid ja juhtkonna kritiseerijaid.

Baltlaste olulisemaks saavutuseks oli detsembris 1989 kongressi teisel istungjärgul Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) õigustühiseks kuulutamine. MRP otsus oli Eestist valitud rahvasaadikute jack pot, mida koduses poliitikaajamises ükskõik kui suure rahvahulga heakskiidul või mis tahes rahvusradikaalide kongressi kokkukutsumisel poleksolnud võimalik legitiimsena fikseerida. Siseopositsioonis olnud Eesti Komitee pidas tollal saavutatu asjus eestlaslikult suu kinni ega öelnud ühtegi tunnustavat sõna. Eesti Komitee liikmeskonnas oli ometi mitu MRP avalikustamist ja selle tühistamist nõudnud isikut. Kremlis aga tunnistas okupant, et oli okupant ja kahetses moka otsast tegu. Kuid ei vabandanud, nagu oleks võinud ideaalvariandis soovida. MRP otsus Moskvas aga sillutas Balti riikidele tee iseseisvuse taastamiseks. Nõukogude rahvas sai esimesest allikast teada, et Balti riigid okupeeriti ja inkorporeeriti vastu nende tahtmist Nõukogude Liitu. See oli ebameeldiv teadasaamine, mis tekitab tänaseni Vene inimese hinges kibedat valu ja solvumist.

Olulise tähtsusega oli ka liiduvabariikide isemajandamise küsimuse tõstatamine ja selle arutamise saavutamine. Küll mitte kongressil, vaid alaliselt tegutsevas Ülemnõukogus. Eriti elegantne oli aga saavutada vaid kuluaarides tegutsedes ja iseseisvuse saavutanutena kongressi viimasel istungjärgul septembri alguses 1991, kus vaatlejatena osaleti, et hinge vaakuv NSV Liit tunnustas Eesti iseseisvust.

Vabadus tuli Moskvast

On tõsiasi, et Balti riikide taasiseseisvumise otsustavad sündmused rullusid ikkagi Moskvas Kremli müüride vahel, mitte niivõrd Eestis, nagu me tahaksime arvata.

Eestist Moskvasse lähetatud saadikud ei olnud Kremlis statisti rollis. Nad polnud palujad, vaid nõudjad. Need 41 eestimeelset rahvaasemikku  olid impeeriumi lammutajad, mitte müts näpus palujad. Neile on hilisemas kodumaises poliitilises võitluses ette heidetud, et nad tegid Moskvas okupantidega koostööd ja tegutsesid NSV Liidu reformimise huvides.

Jah, Vene demokraatidega sai koostööd tehtud, sest pelgalt üksi ja omaette väikese grupina selles suures rahvaasemike seltskonnas poleks Eesti saadikuid keegi tähele pannud ega nende  esitatud ettepanekuid tõsiselt võetud. Sai ära kasutatud NSV Liidu juhtkonnaga opositsioonis olnud Boriss Jeltsini ja tema kaaskonna võimuvõitlust Gorbatšoviga. Nii mõnigi kord läheneti perestroika isa Mihhail Gorbatšovile endale ja temalt sai üht-teist kasulikku välja kaubeldud. Peeti sidet teiste liiduvabariikide, eriti Kesk-Aasia juhtkommunistidega, et oma problemaatikat selgemaks rääkida ning nende toetust saada, kui vajalikke küsimusi otsustati.

Hädine EL

Eesti liidrid, poliitikud ja diplomaadid kummardasid 1930. aastatel tollaste stalinlike juhtide ees, täitsid nende tahtmisi ning olid igati vastutulelikud ja koostöölembelised. Tulemuseks oli rahva alandamine ja Eesti riigi iseseisvuse hukk. Meie kodumaa võeti paljaste kätega, koloniseeriti, rahvast tapeti, küüditati ja pilluti mööda maailma laiali. Neljakümnelise Eesti poliitikute grupi tegutsemine 50 aastat hiljem Kremli istungitesaalides ja kuluaarides tagas aga revanši okupandi üle ja Eesti iseseisvuse taastamise.

Nüüd tuleb kahetsusväärselt konstateerida, et meie kuuel saadikul paistab Brüsselis olevat statisti ja kohalviibija roll. Euroopa Liidus olemine on majandus- ja sotsiaalpoliitiliselt olnud igati OK ja kasulik. Brüsselist lähetatud korraldused on aidanud ära hoida nii mõnegi omavahelise igapäevase jagelemise. Brüsseli raha on olnud majanduse ülesehitamisel igati toeks. Poliitilises mõttes on aga Euroopa Liidu ühine hääl osutunud haledaks, hädiseks ja mitte tõsiseltvõetavaks.

Tasub karta, et kui ühel süngel päeval hakkavad meie aladel tegutsema Ukrainas koolituse saanud rohelised Vene mehikesed (ega see tegutsemine pole mitte kuidagi välistatud), siis Brüsselist saab „abiks" tulla vaid murelik näpuviibutusi Moskva poole. Nii mõnigi ELi suurriik on kuratlikult venemeelne ja rängalt venesõltlane. Abi saab rohkem NATOlt ja Atlandi taguselt partnerilt. Tahaks loota.

Jaga artiklit

11 kommentaari

E
eesti ORI  /   11:00, 1. juuni 2014
KURAT,KAUA VÕIB KORRUTADA.NIIKAUA,KUI KESTAB KLASSIVAHE ON TÖÖLISED VABAD HAUAS.
1
1941  /   21:53, 31. mai 2014
1941. aasta 31. mail esitas Saksamaal elav dr. Hjalmar Mäe Saksa välisminister von Ribbentropile memorandumi, et president Pätsi ja bolševike poolt tekitatud ülekohus tuleb heastada.
Pärast seda kui president Päts oli peaminister Jüri Uluotsa lahkumispalve rahuldanud ja kinnitanud ametisse Johannes Varese valitsuse, võttis president salaja ühendust oma kunagise suure vaenlase dr Hjalmar Mäega. President käskis dr. Mäel põgeneda Saksamaale ja andis talle volitused sõlmida oma äranägemisel EV presidendi nimel Saksamaal lepinguid, mis vähegi aitaks Eesti olukorda leevendada. Dr. Mäe suutis Saksamaale minna siis, kui toimus baltisakslaste Nachumsiedlung. Presidendi volitus jõudis Saksamaale aga Saksa saatkonna diplomaatilise postiga.
1941. aasta mais moodustati Soomes Saksa sõjaväeluure Abwehr ja Soome sõjaväeluure toetusel Eesti Vabastamise Komitee eesotsas Hjalmar Mäega. EVK poolt määrati ta Ajutise Valitsuse peaministriks presidendi ülesandeis põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis. Ajutise Valitsuse peaministrina saatis ta Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja. Esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr. Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel. Teises märgukirjaga teatas, Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neil Saksa kätte vangilangemisel või Saksa rindesse ületulekul mitte arvestada sõjavangideks, vaid lasta vabaks ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.
Komitee lõi ka eriülesannetega pataljoni “Erna“. Aastatel 1939 - 40 lahkus EW sõjaväeluure praktiliselt täies koosseisus koos salajase dokumentatsiooniga Saksamaale Abwehri teenistusse. Sõjaväeluurajad Maasing, Saarsen, Kurgvel, Kristjan jt olid ka “Erna” grupi loomise eestvedajad.
Eesti Vabastamise Komitee koosseis:
dr. Mäe, major Kristian, Kotsar, advokaat Grau, dr. Massakas.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis