JUUBILARID: Tšellokvartett C-Jam ehk (vasakult) Levi-Danel Mägila, Andreas Lend, Pärt Tarvas ja Margus Uus. (Erakogu)

Tänavu 10. sünnipäeva tähistava tšellokvarteti C-Jam liikmed on selle kümne aasta jooksul selgeks saanud, et naiste seltskond on palju ohtlikum kui meeste oma. Eriti siis, kui vanus kipub jääma vahemikku 50 ja rohkem. "Sellised, kes alguses ütlevad, et võiksin olla su ema, aga pärast kahte klaasi pakuvad hoopis, et võiksid olla talle mehe eest," muigavad tšellistid.

Kõik neli on professionaalsed tšellomehed, kelle igapäevane töö ja leib on pillimäng Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris. Peale auväärse, seeniori staatuses Pärt Tarvase kuuluvad gruppi veel Levi-Danel Mägila, Margus Uus ja Andreas Lend.

Neid on kutsutud musitseerima kõikmõeldavatesse ja -mõeldamatutesse kohtadesse. Näiteks klubisse Angel, omaaegsesse pealinna geikultuuri kultuskohta. Muusikud ei teadnud tegelikult täpselt, kuhu nad õhtuks ilmuma peavad. Pidu lõppes äkiliselt, kui pillid tuli ootamatult kokku pakkida ja kibekiiresti vehkat teha. Kuid asi polnud mitte keskkonnas ega ka ebasoovitavas tähelepanus: olemine ja meeleolu kiskusid lihtsalt liiga rajuks. "Pidu võttis juba nii suure hoo üles, et hakkasime pillide pärast muretsema," räägivad nad. "Me ei kartnud inimesi, vaid et keegi äkki kukub tšellodele sisse."

Oma armastatud töövahenditest rääkides ei soovi tšellomehed liiga üksikasjalikuks minna. Ütlevad vaid uhkusenoodiga hääles, et Eestis rohkem selliseid pille juba ei leidu.

Nad sõnavad, et tegelikult on naiste seltskond palju ohtlikum. Eriti siis, kui vanus kipub jääma vahemikku 50 ja rohkem. "Sellised, kes alguses ütlevad, et võiksin olla su ema, aga pärast kahte klaasi pakuvad hoopis, et võiksid olla talle mehe eest," muigavad tšellistid. Või nagu täpsustab Tarvas: kaks klaasi on isegi liialdus, tavaliselt juhtub see varem!

Tähelepanu jagub neile ka väljaspool lava. "Sõitsime ükskord Saaremaale, kui Getter Jaani oli sama praami peal," meenutab tšellokvarteti C-Jam juht Pärt Tarvas. Reisiseltskond jõudis Kuressaarde Selveri poe juurde, kui kaugelt jooksis ligi üks austaja. Getter Jaani sättis end juba valmis. "Aga fänn ütles: oodake palun siin, ma käin korra ära. Ja tuli tagasi C-Jami plaadiga! Tahtis meilt autogrammi saada," venitab vahejuhtum tšellistide suunurgad ülespoole. "Küsisime talt, et kas tahad Getter Jaani allkirja ka? Ta vastas: ei, miks?" muigab Tarvas.

Tšellomehed on harjunud enda eest seisma. "See käib elukutse juurde, aga need on ametisaladused, mida jagada ei saa," vihjab Tarvas bändikaaslaste heakskiitva irvituse saatel.

Traumeerivad tõsielusarjad

Õrnema soo tüütuks kippuvat tähelepanu on moosekandid pidanud taluma peale päriselu ka teleekraanil. Mõned aastad tagasi palgati C-Jam musitseerima tõsieluseriaali "Unistuste prints". "Ainuke häda oli selles, et kui me saime oma lood mängitud, siis kõik need printsessid tahtsid miskipärast meie autosse ronida. Jõle häda oli, et neist lahti saada!" mäletavad muusikud. Unelmate prints Roberto ei osutunud pooltki nii populaarseks. Palju parem ei olnud "Unistuste pulm". "Minu arust oli see üks piinarikkamaid asju üldse, mitte mingi unelm," arvab Tarvas. Kogu aeg alustati võtetega otsast peale ja peig koos pruudiga pidi ikka ja jälle uuesti oma pidulikku rongkäiku alustama.

Tšellomängijate elu ei koosne aga sugugi ainult rikastele ja ilusatele esinemisest. Publiku rahulolu nimel on nad pidanud sõna otseses mõttes öises pimeduses ekslema. Kontserdikohaks oli Kääpa küla Jõhvi ja Tartu vahel. Pika orienteerumise peale leiti õige koht lõpuks üles.

Mida aga polnud, oli ette valmistatud esinemiskoht. Maas vedeles ainult hunnik kõlareid ja prožektoreid ning neile öeldi: pange lava püsti ja hakake mängima! Mida nad ka pärast mõningast pusimist tegid. Ehk nagu kirjeldavad muusikud: võtsid kokku oma tehnikateaduse ja vaatasid, kuhu mingi juhe sobida võiks.

"Me mõtlesime, et paar inimest kuulab ja omaette mängime seal," meenutab Tarvas. Kontrolli mõttes palusid nad kõigil külalistel välgumihklid korraks põlema panna. Ja ennäe: tšelliste oli kaema tulnud mitusada huvilist!

Tegelikult ütlevad pillimehed, et ajad on muutunud ja kontserdimaailm professionaalsem. Vanasti pidas end tegijaks iga tüüp, kellel oli kodus pult ja kõlar. Näiteks on C-Jam pidanud kokku puutuma 15aastase "helimehega", kes polnud elus kordagi tšellot näinud. Tarvasele on mällu sööbinud ka markantne juhtum Tallinna ööklubi Bon-Bon helimehega. Bänd oli läinud talle kurtma: heli on veidi kehvavõitu! "Aga tema ütles: ärge muretsege, klassikaline muusika on nagunii kõik üks suur müra!"

Kaheks nädalaks Hiinasse

Novembris lendab C-Jam Hiina rahvavabariiki, et seal kaks nädalat tuuritada. "Hiinlastest produtsendid käisid umbes aasta aega tagasi meid kuulamas," meenutavad bändiliikmed. "Kõik olid kogu aeg ametis pildistamisega." Külalised palusid ohtralt ka autogramme ja perepilte.

"See on Hiinas mingi analoogne ametkond sellele, nagu Nõukogude Liidus oli riiklik kontserdiagentuur," avab Tarvas küllakutsujate tausta. Kuigi täpset esinemisgraafikut ei oska nad veel öelda, on kaks suuremat linna juba kindlad: Peking ja Shanghai.

Jaga artiklit

1 kommentaar

I
inna  /   19:44, 17. mai 2014
päris ülbe jutt oma fännide kohta...

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis