NUKRAS SEISUS: Aastaid ustavalt peremeest teeninud koerake jäeti võpsikusse surema. Kes on süüdi, kas omanik, omaniku lähedased või mõni võõras? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. (Facebook/LemmikuLeidja)

Pingul rihm ja suukorv takistasid liikumist ja häälitsemist – just sellisesse olukorda jäeti Pärnus üks pisike koer surma ootama. Õnneks märkas looma juhuslik mööduja.

Möödunud laupäeval jalutas üks pärnakas Mai tänaval oma koeraga. Ühtäkki silmas ta bussipeatuse vastas võpsikus valget kössitavat kuju. Selgus, et põõsa alla jäetud pisike koer oli seotud okste külge tugevate topeltsõlmedega. Et keegi ulgumist ei kuuleks, oli julmur koera koonu nailonist suukorviga tihedalt kokku tõmmanud. Jäetud oli vaid pisike auk hingamiseks, aga häälitseda oli selle kaudu võimatu. Leidja vabastas üsna eakana paistnud looma kohe suukorvist, aga koera keel oli hammaste vahele jäänud ja sestap tõsiselt viga saanud. Leidja helistas politseisse ning Pärnu kodutute loomade varjupaika.

Viimase juhataja Mari Hagi sõitis koerale järele. Tal oli tükk tegu, et umbsõlmed lahti harutada. Hagi arutleb: "Kas siis nii ongi, et ustav sõber on jõudnud oma elu lõpusirgele, ja omanik ei taha vanurit enam enda kõrvale? Ei pea vajalikuks isegi halastussüsti eest maksta? Et võtaks uue ja väikese nunnu…"

Koer on praegu varjupaigas, eile käis teda vaatamas ka arst. Kiipimata isane koer on kastreeritud ja teda on hästi hoitud. Seda tõestab asjaolu, et peni karvakattest on üle käinud professionaalne koertejuuksur. Hoolitsusega on isegi liiale mindud – Hagi sõnutsi on loom ületoidetud, mistõttu on tal liigesed haiged.

Koeral on peas kasvaja, kuid mitte eluohtlik. Vanuse tõttu on tal kuulmishäire. Võpsikus viga saanud keel paraneb. Loomade varjupaiga juhataja toonitab, et loom vajab palju tähelepanu, kuid kindlasti pole põhjust tema eutaneerimiseks. Täpset vanust on raske pakkuda, kuid kindlasti oleks tal võimalik veel täisväärtuslikku elu elada.

Kes võis koera võpsikusse jätta, polnud eilseks õhtuks selge. "Selliseid koeri – pisike valge krants – on väga raske eristada, neid on palju," ütleb Hagi.

Üldjuhul on koeraomanikul 14 päeva, et koerale ise varjupaika järele tulla, antud juhul aga krantsi avasüli kindlasti üle ei anta, asja tagamaid uurib politsei. Hagi loodab, et lõpuks leiab koer endale uue armastava kodu.

Võib tunduda jahmatav, et keegi oma neljajalgse sõbraga nii teeks, kuid Hagi kogemus näitab, et taolisi juhtumeid on palju. Laupäevalgi pidid nad ühe sarnase olukorraga kokku puutuma. Nimelt jäeti Pärnumaal ühe talu sissesõidu juurde posti külge suurem koer. Õnneks polnud vähemasti tema koon julmalt kinni seotud.

"Viimasel ajal on sagenenud, et tullakse autoga kuskilt kaugemalt, jäetakse koerad alevikku või külasse, lootuses, et keegi võtab endale…" ohkab Hagi.

Jaga artiklit

16 kommentaari

K
Kahju, et inimesed ei mõista  /   16:35, 15. mai 2014
Sellised teod JÄÄVAD INIMESE HINGELE JA NENDE EEST TULEB VAREM VÕI HILJEM VASTUST ANDA! Olenemata sellest, kas inimene sellesse usub või mitte, oma tegude eest tuleb vastutada meil kõigil!
N
NIKI  /   14:01, 13. mai 2014
KOER LEIAB JU KODUTEE ÜLES,KUI TEMAGA LINNAMÖÖDA JALUTADA.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis