(Alamy)

Kui sensitiiv Ilona Kaldre ütles paar nädalat tagasi saates «Appi tuleb selgeltnägija», et seisma jäänud kell takistab elu kulgu, jooksid inimesed oma aastaid rikkis ja ammu seisma jäänud kelladega kellasseppade juurde, et kellaneedusest pääseda. Levib kümneid müüte ja uskumusi, mida kõike ei tohi kodurahu ja majaõnne kindlustamisel teha.

Tädi Alma Pärnumaalt käis oktoobri lõpus linnas kellassepa juures koguni kolme kellaga ja kulutas enda sõnul poole pensionist: «Kellassepp soovitas ühte neist mitte parandada, aga see on mu kadunud mehe Juhani käekell. Tehku aga korda, ei taha mina omale häda kaela tõmmata!» kardab Alma, et kui ta mehele kuulunud kella niisama minema viskab, tabab teda suurem pahandus.

Olulisi asju, mida kodus olles tuleks arvestada ja mille vastu ei tohi eksida, oskab teadjarahvas öelda kümneid. «Vetsus vett tõmmates peab olema potikaas all, muidu lased oma õnne veega alla,» õpetab sellesse seltskonda kuuluv Veera. Siiri teab, et käekotti ei tohi maha panna, raha voolab välja. Kindaid ei tohi laua peal hoida, pahandus tuleb majja. Samuti ei tohi toas vilistada, võib tulla tulekahju. Ja katkisesse peeglisse ei tohi kohe kindlasti vaadata – õnnetus kohe kaelas.

Õpetusi on teisigi: käega laualt prügi pühkimine ähvardab rahata jäämisega. Ei tohi ise endal juukseid lõigata, võib vaeseks jääda. Õhtul ei tohi kodus põrandaid pesta, nii pesed õnne minema. Mida neist uskumustest arvata?

Igal müüdil on ka tegelik pool ning jääb igaühe enda otsustada, mis talle rohkem sobib. Seetõttu ei maksa ka siinpakutud arvamusi kõige tõsisemalt võtta.

Surnutest jäänud asjad kannavad haigusi?

Surnud inimesele kuulunud isiklikke asju ei tohi kasutada ega kanda, tõmbate omale surmaenergiat ja haigusi ligi. Eriti tuleks loobuda surnud inimese voodis magamisest.

«Vanaema suri kaks aastat tagasi, maal käies magan samas voodis, kus magas vanaemagi,» kirjeldab Margit (43). «Tõsi, olen seal madratsi aurupesuriga ära puhastanud. Üks peretuttav on vaimne inimene, ta keelas mul selles voodis magamise, muidu võivat minuga midagi hullu juhtuda. Vanaema suri vähki, nii et minulgi võib areneda vähk. Kas ma pean tõesti diivanile magama kolima?» kahtleb Margit.

68aastane Mart pole aga sääraste asjadega oma pead vaevanud. «Paljud isale kuulunud asjad on mul alles. Tema lambanahkne reisikasukas, vest, mamma kootud kampsun, tema akordion, tööriistad… Tõmban papale kuulunud kampsuni selga, mängin tema pillil paar lugu ning mul on tunne, nagu oleks papa elus ja minu kõrval. See oleks häbematus, kui ma need asjad oma elust hävitaksin!»

Kellel on siis õigus või on tõde kuskil vahepeal? Kõiki surnule kuulunud asju ei maksaks tõesti prügimäele tassida. Kui te ei saa lahkunule kuulunud voodis magada, siis ärge magage. Põhjus võib olla alateadvuses või ka südametunnistusest põhjustatud. Paljud asjad on meie mõtlemises kinni. Kui oled milleski piisavalt veendunud, et miski midagi tähendab või piisavalt millessegi usud, siis tekib äkki meie auras mingi «võnge «mis siis positiivset ja negatiivset energiat ligi tõmbab. Kui lähedane inimene oma eluajal teile halba ei soovinud, siis miks ta peaks seda soovima pärast oma surma? Hoidke mälestust ja te olete ka ise hoitud.

Katkised nõud teevad elugi katki?

Kõik katkised tassid-taldrikud tuleb elamisest hävitada, vastasel korral kuhjub kodus negatiivne energia, mis pöörab teie vastu.

Ave on hädas emaga: nagu too külla tuleb, teeb kohe kappides inventuuri. «Kõik lendab prügikasti, millel on väiksemgi kriim küljes või kild väljas. Vihjab muudkui feng shui’le. Mind ajab see tema üliettevaatlikus lausa hulluks! Erinevalt emast olen ma koguja, mul on kõik asjad alles, mind nad ei häiri.»

Jaagupi naine on sündinud Roti aastal ja ka loomult tõeline rott. «Mitte midagi ei viska minema, vana kola on kõik kapid täis. Tegin omaalgatusliku suurkoristuse, naine tõi prügikonteinerist asjad tagasi.»

Kas uskuda Jaagupit või tema naist, Avet või tema ema? Liiga palju asju elamisse kuhjates on küll oht, et inimene kaob sinna sisse ära ega leia ennastki üles. Katkise servaga kruusist hommikuti kohvi juues on oht vigastada oma suud. Kui kruus on kallis mälestusese ja te ei raatsi seda minema visata, istutage sinna maitsetaimed või kasutage pliiatsitopsina. Katkise koha saab peita nätsu ja küünelaki abil.

Siinkohal tuleb nõustuda ka feng shui’st pärineva kolaharjumusega: «Katkised esemed võivad esindada sinu madalat eneseväärikust. Võid tunda, nagu keegi ei armastaks sind või polegi sa enda arvates armastust väärt. Madal enesehinnang on seotud kurbuse, üksinduse ja karjääriseisakuga. Sa ei ole katki ja väärid paremat kui katkisi asju täis kodu!»

Potilill toob surma koju?

Ärge soetage koju kunstlilli ega ostke ka potililli – surm tuleb koju. 64aastane Tiina arvab, et on midagi sarnast isegi kogenud. «Varem ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata, aga hiljuti juhtus küll, et mulle potilille, imeilusa asalea kinkinud naabrinaine suri kuu aega hiljem. Kinkisin aasta tagasi detsembris sõbrannale alpikannipoti. Kahe nädala möödudes oli alpikann juba üsna rääbakas, kohe pärast seda sattus ka sõbranna haiglasse. Tunnen selles oma süüd.» Aga tegelikult on hirmul uskumatult suured silmad. Kummipuud, palmid ja orhideed kasvavadki Eestimaal ainult pottides, mis siis teha? Viia need kõik kalmistule surnute rõõmuks? Asalead pole lõikelillena samuti märganud, ka alpikanniõisi mitte. Vaevalt et kingitud potilill kellelegi haigust põhjustab, kui tal pole just kingitud lille suhtes allergiat. Aga kunstlilledega minnakse tõepoolest liiale. Need on väga loomutruud ja kestavad kaua, ehk seepärast kingitaksegi neid üha sagedamini ka sünnipäevaks. Isegi kalmule plastlillede viimine on eestlastel tekkinud uuema aja komme, teiselt rahvuselt üle võetud ning kui surnud rääkida saaksid, siis vaevalt et see neile meeldib.

Kolides saad kaela eelmiste elanike hädad?

Enne uude elukohta kolimist uurige maaklerilt eelmiste elanike kohta. Kui juhtumisi on selles majas või korteris keegi ära surnud, abielu lahutanud vms, on oht endale negatiivne energia kaela tõmmata.

«Üürisime elukaaslasega kahetoalise korteri, ise veel imestasime, et omanik andis selle korteri meile poolmuidu,» kirjeldab Egle «Paari kuuga olime omavahel kapitaalselt tülis, kumbki meist ei tundnud seal ennast hästi. Mina ei saanud magada, kõik ajas närvi. Hiljem selgus, et omanik läks naisest õudsete tülidega lahku, üürnikud elasid aga nende elu nagu edasi.»

Ka Merike väidab, et nii tema kui ta pere teavad, mida see tähendab. «Inimesed ei usu enne, kui ise midagi taolist läbi pole elanud. Maamajas, mis kuulub kevadest saadik meile, elab veel kaks vaimolendit – üks vanamees ja üks laps. Lapse vaim mängib meie neljaaastase pojaga, nad suhtlevad omavahel. Olen mitmelt eesti sensitiivilt abi palunud. Vanamees ilmutab ennast nüüd harvemini, aga lapsed mängivad omavahel siiani... See on nii õudne!»

Kas igaüks peaks endale siis ise uue maja ehitama, kui eelmine elanik endast midagi negatiivset maha jätab? Üsna mõeldamatu ja samas ka absurdne. Inimese kodu on niisama kordumatu nagu tema sõrmejälg. Kodu hingamisrütmi võib lugeda sarnaselt astroloogilise kaardiga. Ainuüksi selle järgi, kuidas on korteris paigutatud mööbel ja teised asjad, määratakse ära energiaväljade paigutus. Kui teil pole oma kodus hea olla, tehke tubades suurpuhastus või pisiremont, nihutage mööblit. Vahel aitab ka tubade tuulutamine, mõne maali või foto seinalt allavõtmine, kardinate vahetamine.

Kingitud kell loeb aega lahkuminekuni?

Kella ei tohi kallimale kinkida, see hakkab tiksuma teie lahkuminekuaeg.

Signe (36) arvates on sellel uskumusel tõsi taga – tema elus on kaks meest talle käekella kinkinud, kuid kooselust asja ei saanudki. «Kummaline on see, et kõigepealt juhtutus kellaga midagi – ühe pesin pesumasinas ära, teine jäi niisama lambist seisma – ja kohe pärast seda sai ka armastus otsa.

Toomas leiab, et kella kinkimine on üldse iganenud komme. «Vanasti kingiti kelli koolilõpetamise või juubeli puhul. Nüüd enam mitte. Kellahuviline ostab omale ise kella, ülejäänud vaatavad aega mobla pealt.»

Kella võib ilmselt siiski alati kinkida, kui kinkija ja kingisaaja sellest rõõmu tunnevad. Üks asi siiski: kallimale käekella kinkides mõõtke eelnevalt ära tema randme ümbermõõt – tüli tõuseb siis, kui kellarihm osutub napiks. Ämmale sünnipäevaks seinakella kinkides jätke topeltlöökidega seinakell kõrvale – igaks juhuks, et mitte suhteid rikkuda, valige neutraalsem mudel.

Pimedas tulevad peeglist surnud välja?

Magamistoas ei tohi olla peegleid ja pimedas ei tohi peeglisse vaadata, sest siis võid surres ka ise sinna sattuda.

«Küünlaga ei tohi pimedas peeglisse vaadata, siis pidid surnud sealt välja tulema,» usub Riina (36). «Peegel ei tohi ka voodi vastas olla. Kõike seda rääkis sensitiiv, kes käis meie kodu energeetikat puhastamas. Mina usun, et selles jutus on oma tõepõhi all, aga mees ei usu. Mees pole nõus ka peeglitest loobuma. Meie intiimelu on peaaegu olematu, sest minul und pole, vahin peeglit. Mees lösutab voodis oma tahvelarvutiga, teise silmaga jõllitab televiisorit.

Peeglit on tõesti seostatud teispoolsusega või vaimumaalimaga, kui otsitakse selgitust asjadele, millele ühest selgitust pole. Kuid siiski ei maksa tonti näha seal, kus seda pole. Pealegi, magades on ju silmad kinni! Peegel võib olla ja jäädagi magamistuppa, kuid kindlasti võiks voodis loobuda iPadist, mobiilist ja ka teleri vahtimisest. Ikka üks asi korraga!

Paarisarv lilli toob mure majja?

Elavale ei tohi kinkida ega koju tuua paarisarvu lilli, et mitte omale häda kaela tõmmata.

Aime ei osta mitte kunagi kinkimiseks kahte lille. «Ammugi endale koju vaasi toomiseks. Sõbranna teeb aga kõike risti vastupidi – ostab omale kaks roosi või tulpi, samuti põletab ta kahte küünalt korraga. Segane! Olen temaga sellest kordi rääkinud, ta ei usu midagi. Aga elu tal ka pole, seda ma ütlen!»

Kuid mis mõtet on lugeda lille õisi ja varsi, teete te seda ka suurema lillekimbu puhul? Rõõmustage, kui teile lilli kingitakse, nautige õite ilu. Kui inimesele meeldib arv 2 või 4, siis lasku käia – lilledel pole sellest absoluutselt midagi!

Selgeltnägija Ille Lepasepp: «Ärge tekitage endale ise hirme!»

«Inimesed omistavad väga sageli nende elus toimuvatele seletamatutele asjadele müstilise tähenduse, kuid laiemas spektris ei tasu seda vaadata.» Lepasepa sõnul otsivad inimesed põhjuseid, millega annaks haakida ja õigustada kas siis enda tegemisi või tegematajätmisi. «Ja nii otsitaksegi saatuse mükse: näed, kell jäi seisma ja nüüd ongi kõik! Tehke siis katkised asjad korda või hoidke need mälestuseks alles. Mitte midagi halba ei saa ju juhtuda!»

Ille Lepasepp ei mõista ka neid inimesi, kes on ühe või teise teadmamehe soovitusel oma kodu seintelt esivanemate raamitud fotod kappi silma eest ära pannud: «Miks peaks oma isikliku ajaloo ära peitma, ah? Tere, memm ja tere taat, see on ju meeldiv!»

Selgeltnägijat ajab itsitama seegi, et kui inimesel on raha, tervist ja armastust, siis ei häiri teda ka vana kell ega surnud vanaemale kuulunud õlarätt.

Bioenergeetik Asta Valt: ebameeldivused vallandab ikka inimene ise

Asta Valdilt on palutud nii kodu energeetilist puhastust kui ka surnud hingede ärasaatmist. Naine ütleb, et igaühel on vaba voli, kuidas ta oma elu korraldab. «Tundlike inimeste maailmataju on hoopis erinev ja reaalse meelelaadiga inimesed ei mõista neid.»

Bioenergeetik ei pea kedagi teistest paremaks, küll aga on tal tulnud lahendada ekstreemseid olukordi, kus tulihingeline skeptik, kes nähtamatu maailma seadustesse ei usu, on sattunud korraga väga täbarasse olukorda. Asta Valdi sõnul on aga ebameeldivuste laviini vallandanud enamasti inimene ise.

«Jumal armastab kolme, ka pahandused tulevad enamasti kolmekaupa – kõigepealt kaob tervis, siis armastus ja lõpuks raha,» teab bioenergeetik elutõde, mille seletamiseks pole vaime ega endeid vajagi.

Jaga artiklit

26 kommentaari

A
Anne  /   21:09, 5. dets 2013
kudusin raseduse ajal kangastelgedel. Minu laps sündis neeruvääraenguga ja surnult. Minu aastat hiljem ütles mulle sõbranna et tema luges kuskilt et vanasti ei olevat tohtinud rasedana kududa. Miks ,seda ta ei öelnud ,mind on aga selline teadmine jäänud vaevama siiamaani.
N
natuke usun  /   10:46, 2. dets 2013
Peale oma mehe surma (ootamatu ja varajane) olen hakkanud asju teisiti nägema. V-o seepärast, et mõtetes on määratuse, elu ja surma seosed. Loomulik on muidugi ka see, et sellisesse tühjusse kukkumise järel jäigi aeg seisma. Igatahes aasta pärast viskasin seisvad kellad minema. Eks näis, mis edasi. Ja sellesse, et hing ei hävine, usun ma ka. Mingi energia jääb, hiljem ilmselt eemaldub kaugematesse sfääridesse. Ja see energia on võimeline mõjutama maiseid asju. Mu mehe kolmel lähedasel inimesel muutusid telefonid paar päeva peale ta surma kasutuskõlbmatuteks - lihtsalt viskasid pildi eest ja 1 hakkas omapäi toimetama - valis nr.-d, küsis PIN-koodi ja valis siis ise kah seda... kui PUK.ini jõudis, võeti aku ära, aga esindus loobus parandusest, kuigi vanust oli vast kuu ainult. Minugi tel. mitmeid kordi helises, kuid ei mingit sidet, ka vastamata kõnede registris polnud midagi.
Igasugu muid juhtumisi lisaks. Kuna mu mees oli väga heatahtlik inimene ja iial kellelegi halba ei soovinud, siis pole ka iial olnud mul hirmu. Nägin neis juhtumites vaid ta soovi märku anda, et ma ei kurvastaks ja ta ikka mu lähedal veel on.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis