(TEET MALSROOS)

Ühe noorpõlve kinoelamusena on meelde sööbinud prantslaste komöödiafilm „Skandaal Clochemerle'is".  Film valmis prantslastel peagi pärast sõja lõppu, et sõjakoledusi üle elanud inimeste tuju tõsta ja nende meelt lahutada.  Faabula aluseks oli 1934. aastal ilmunud  Gabriel Chevallier' satiiriline romaan „Clochemerle", mille tegevus toimus väikeses prantsuse veinivalmistamisega tegelevas külas nimega Beaujolais ja käsitles linnavalitsuse, eriti linnapea ettevõtmist avada oma meesvalijate meeleheaks küla keskväljakul avalik pissuaar ehk püstijalapeldik.

Püstijalapeldiku avamine

Rajatise projekt oli seetõttu köitev, et alt oli kõik näha, samuti paistis toimingu läbiviija isik ja toimingu tulemus kõigile kätte. Vaid pissuaari keskosa oli kaetud.

1,5tunnine mustvalge film valmis  režissöör Pierre Chenali lavastatuna filmistuudios Cinema Productions 1948. aastal. Sõjas paremale poolele jäänud Nõukogude Liit võttis Saksamaalt muude varade hulgas endale ka selle filmi koopia, mida näitas suure eduga tuhandetes kinodes. Film polnud lastele keelatud ja oli tõesti väga hinnatud ka tollaste poisikluttide seas. Nii populaarne, et paljudest tollastest nähtud trofeefilmidest on see praeguseni meeles.

Küla konservatiivne elanikkond, eriti naised olid raudselt pissuaari avamise vastu sellel lihtsal põhjusel, et nemad ei saaks seda kasutada. Tekkinud vastuolu põhjustas veinikülas vaat et revolutsioonilise olukorra. Tülis oldi alates perekondadest kuni kõrgete linnaametnikeni välja. Linnapead hukka mõistva opositsiooni põhijõud moodustasid naised, sest võrdõiguslikkusest jäävat vajaka. Skandaali lülitusid õhinal kohalikud vaimulikud, isegi Vatikan avaldas arvamust. Kohalik aristokraatia tegutses vastavalt olukorrale: kord toetades linnapea ettevõtmist ja siis seda kritiseerides. Olukorda kutsuti lahendama sõjavägi. Kuid prantsuse mees on teatavasti naistelemb ja seetõttu tegelesid nad külas rohkem mitte sellega, milleks olid kohale saadetud, vaid maitsesid ohtralt veini ja semmisid tüdrukutega. Olukord lahenes aga üheselt ja linnapeale soodsalt, kui asjasse sekkus Prantsuse president, kes käskis toetada „vabariiklust" ja ehitada valmis kohalik „monument".

Enne kohalikke valimisi oli rajatis valmis ning linnapea käskis korraldada piduliku avamise. Ma ei mäleta, et oleks linti läbi lõigatud, kuid küla meesrahva vajadusi arvestav objekt avati seda suursugusemalt. Linnapea isiklikult võttis rajatises koha sisse. Oli näha, kuidas ta jalad harki ajas, silmad kinni pigistas ja asjakohane juga hakkas üldise aplausi ja orkestrihelide saatel voolama.

Savisaar paljalt lavale

Aga miks ma seda juttu räägin? Sellepärast, et mind hakkas kummitama vastupandamatu tahe tõmmata paralleele. Meilgi on rullumas kohalike valimiste kampaania oma murede ja rõõmudega. Tallinnas on viimastele kuudele kogutud kõik viimase 3–4 aasta linnaelanike elukorraldust reguleerivad ja parandavad uusobjektid. Linnapea tegutseb ennastsalgavalt ja palehigis, et jõuda kõik uued objektid avada ja sinimustvalged lindid läbi lõigata. Opositsioon tegutseb linnapead jälitades ja kritiseerides sama innukalt nagu omal ajal Clochemerle'i naised.

Ootasin suure põnevusega, et kuidas saab teoks Raua tänava sauna avamine. Lootsin, et on õpitud nii Joosep Tootsilt ja Kiirelt kui ka Prantsuse veiniküla pissuaariavajatelt. Küllap läheb linnapea linnaelanike aplausi saatel isiklikult paljalt nagu porgand lavale, teda intervjueerib seal näiteks Kesknädala peatoimetaja või – veelgi parem – konkurent Erik Niiles Kross ja pesuruumis mängib linnaorkester sel ajal, kui Tallinna volikogu esimees peseb linnapea selga. Midagi niisugust ei olnud. Mage lugu. Saunas polnud vett ega lavakuumust, rääkimata et WCd oleksid olnud kasutamiskõlblikud. Täiesti õigustatult pahandas meie president valitseva linnapea kallal. Hea veel, et Prantsuse veiniküla ajakirjanikke polnud kohal. Muidu oleks saanud meie linnavalitsus rahvusvaheliselt noomida.

Öeldakse, et enesekiitmist ei saa teiste hooleks jätta. See on aksioom, millest lähtutakse igasuguste valimiste eel. Kuid on ka vanarahva tarkus, et enesekiitus läheb haisema ja oma tegemistest vaimustunutes kujunenud upsakus võib ajada upakile. Võib-olla ma eksin, kuid aegade jooksul on kujunenud arusaam, et ei ole hea kruvi üle keerata, sest see võib hakata tooma kasu asemel kahju.

Ühes asjas olen ma aga absoluutselt veendunud. Kohalikud valimised peaksid toimuma kahe aasta tagant. Siis linnavõim toimetaks elavamalt ja katkematult elanike huvides. Nüüd, kui valimised saavad läbi, tuleb uues linnavalitsuses sügav talveuni ja enesega rahulolu kolmeaastane ajajärk, et siis aasta enne uusi valimisi otsast alata. Ega me Tallinnas ei saa niipea isegi mitte korralikku avalikku pissuaari, millest tõesti on suur  puudus.

Jaga artiklit

3 kommentaari

T
Tegelikult   /   18:28, 3. nov 2013
oli valijatel siiski valida kas riigivõimu -ja rahva üle oma pulli tegemisega ennast tähtsustada või siiski näidata mis oma valitsemise ajal on korda saadetud just rahva hüvanguks.
Ü
Ülemiste Vanake  /   03:51, 21. okt 2013
Toompeal on luxus-peldik olemas, ülejäänutele on pissuaar liigne luxus.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis