ISA JA TÜTAR TEELE! Oktoobri algul asuvad Peeter ja Maarika ehk tartlastest isa ja tütar täitma suurt unistust: sõita jalgratastel Hispaaniasse palverändurite pühasse paika. (MARI LUUD)

Kolm korda jalgsi Hispaaniasse palverändurite pühasse paika rännanud tartlanna võtab teekonna uuesti ette. Seekord läheb ta reisile koos üliraske haiguse üle elanud isaga, et leida taas elurõõm.

Kui eelmisel aastal alustas Maarika Traat 5000kilomeetrist jalgsiteekonda Santiago de Compostelasse ehk palverändurite pühasse paika Tartust koduukse eest, siis nüüd, neljandal rännakul, on teised plaanid: koos isaga, jalgratastega, ning algus ei ole mitte otse koduukse eest.

Teele tahaksid nad asuda oktoobri alguses. Eesmärk on jõuda Hispaaniasse Santiago de Compostelasse nii, et isa sõidab mööda Jaakobiteed ehk palverännuteed jalgrattaga ja tütar tõukerattaga.

«Minu jaoks on väga oluline seda just koos isaga teha. Varem võtsime isaga koos mitmesuguseid asju ette – meile mõlemale meeldib rännata ja reisida,» ütleb Maarika Traat.

Isa tervis peab vastu!

Samuti tahab tütar teha rännaku koos isaga seepärast, et on tema pärast viimastel aastatel väga mures olnud. «See Camino de Santiago tundub kuidagi eriti sobiv selleks, et ka isa kuidagi taas elurõõmsamaks ja ettevõtlikumaks muutuda võiks,» loodab ta palverännuteest palju. Küsimusele, kuidas isa tervis säärasele rännakule vastu peab, vastab tütar: «Välja arvatud kuus aastat tagasi põetud üliraske haigus, on isa tervis alati raudne olnud.»

Tütar loodab, et ehk suudab isa olla nii mõnelegi inspiratsiooniallikaks – võid ju olla üle 60aastane ja invaliidsuspensionär, aga see veel ei tähenda, et ainult kodus peaksid konutama ja suurte asjadega hakkama ei võiks saada.

«Eks me muidugi peame alguses asja rahulikult võtma ja läbima selliseid vahemaid, mis just parasjagu mugav ja jõukohane tundub. Lootust on, et tasapisi sportlik vorm paraneb,» räägib Maarika Traat, kes ei ole veel leidnud isale korralikumat jalgratast, samuti puuduvad isa varustusest praeguse seisuga rattakott, korralikud spordijalatsid ja matkariided.

«Otseselt midagi tegemata ei jäänud,» tunnistab Maarika, et eelmistel rännakutel sai kõik vajalik tehtud. «Üks sage eesmärk, miks inimesed seda teed käivad, on eneseotsingud. Minu eneseotsingud kahtlemata jätkuvad – nii Jaakobiteel kui mujal. Aga ma usun, et need vist kestavad pigem elu lõpuni. Öeldakse, et Camino de Santiagol on selline eriline maagia – kes seda teed korra on käinud, seda kisub sinna üha tagasi.»

Isa ja tütre teekonna täpne alguspunkt on veel lahtine. Kindel on, et jalgratastega rännakut nad Tartust ei alusta. Neil on hoopis teine plaan, mis teeb rattateekonna pikkuseks umbes 800 kilomeetrit.

Abipakkujad oodatud

Maarika nendib, et praegune ettevõtmine võib näida küll väiksemamastaabiline kui tema enda pikk Santiago rännak, aga kõik oleneb tema sõnul taustsüsteemist: «Tegelikult on isa ettevõtmine – ca 800 kilomeetrit – suurem kui minu läbikõnnitud 5000 kilomeetri pikkune tee.»

Sellise teekonna kaks tüüpilist alguspunkti on Saint-Jean-Pied-de-Port, mis on Prantsusmaal Püreneedes enne Hispaania piiri, ja Roncesvalles, mis asub Hispaanias veidi pärast Prantsuse-Hispaania piiri.

«Otsused alguspunkti osas sõltuvad suurel määral ka sellest, kuhu meil on lihtsam ligi pääseda,» ütleb Maarika Traat, kes otsib Eestist veoautojuhte, kes nad koos ratastega Biarritzi/Bayonne’i või Pamplona kanti kaasa võtaksid: temaga saab ühendust võtta blogi (http://tartu2santiago.wordpress.com/) või Facebooki kaudu.

 

 

Jaga artiklit

10 kommentaari

H
hmm  /   12:47, 28. sept 2013
Jõudu väntamisel ja mingu reis hästi.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis