Samal ajal kui Tallinnas erakonnad rabelevad auhinnatu teise koha eest vere ninast välja, naba paigast ja täiega võlgadesse, siis Tartus, Eesti suuruselt teises linnas, hõljub endiselt tuuleke pajuokstes ja keegi ei tõsta kulmugi.

Ah jaa, mõni plakat on sinna-tänna ilmunud. Kui linna iidamast-aadamast valitsenud Reformierakond sai uuringutest teada, et ta polegi linna konkurentsitult populaarseim erakond, vaid peaaegu et kolmas, hakati veidi liigutama.

Polügoon või kultuur

Reformierakond tegi kolm laiska liigutust: pani üles mõne läbimõtlemata, aga suure plakati paari tuntud ja mitme tundmatu näoga, värbas Ants Laaneotsa ja hakkas noori kultuuriinimesi meelitama (neile muidugi raha lubades). Plakatid paistavad silma vaid seetõttu, et valimisplakateid on linnas üldse vähe. Laaneotsa kaasamine aga näitab selle partei jätkuvat professionaalsust: see rämeda ohvitseriaktsendi ja Gojko Mitići näoga sell peaks püüdma ära enamiku soliidses eas daamide hääled.

Natuke veider on, et Laaneotsa hiigelpea plakatitel lubab rajada Raadile kultuurilinnaku, kuigi nagu Mihkel Kunnus on vägagi tabavalt märkinud, peaks ta lubama sinna hoopis polügooni.

Raadi kujutamine kultuurse asupaigana on suuresti reformierakondliku Tartu linnavalitsuse üks küünilisemaid pettekujutusi. Juba aastakümneid on see piirkond olnud kümneid hektareid suur kole tühermaa, mis on pikitud NSVLi armeest jäänud varemete, prügimägede ja võsaga. Ja kogu selle laga keskel on ka monströösne Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitusplats. Linnavalitsus on seal piirkonnas mõne vareme lammutanud, aga see on ka absoluutselt kõik, mis selle ala heaks on tehtud. Nüüd jälle (nagu ka palju kordi varemgi), vastu valimisi, on hakatud mitmele poole (eriti kultuuriväljaannetesse) tilgutama utoopilisi artikleid selle kohta, milline ulmeline kultuurikeskkond Raadi saab kohe varsti olema. Viimane megaplaan on rajada sinna filmistuudio. Raadi kandi elanikul on seda väga imelik lugeda, oma aknast räiget reaalsust vaadates.

Aga Raadi ulmelise kultuurilinnaku haipimine on muidugi osa Reformierakonna (mõneti üllatuslikust) strateegiast värvata enda poole noori haritud inimesi, keda on juba aastaid võlutud EASi rahaga ehitatud Loomemajanduskeskusega, mis sisuliselt pole muud, kui üsna krõbedate hindadega ateljeedekompleks, aga millele ja mille arvelt on kõvasti PRi ja reklaami tehtud. Hiljuti lehvitas linnavalitsus inimeste silme ees ka lihtsalt rahaga, mis lubati hea idee eest välja käia. On ka märgata, et vähemalt osa noorte silmad on märgatavalt kollasiniselt särama hakanud.

Selles valguses teiste parteide ja valimisliitude uimasus ja passiivsus on täiesti arusaamatu. Seni on piirdutud vaid suvalise ilmega näopiltide ülespanekuga ja kõik. Samas teemasid, mille alused Reformierakonda Tartus rünnata, on küll ja veel. Reformierakond andis 2009. aastal täiesti konkreetseid valimislubadusi, millest suur osa ongi täitmata. Tartu infrastruktuurid on korrast ära, bussiliiklus halvasti korraldatud, paljuräägitud rattateed endiselt kas lünklikud, ebaloogilised või vajalikes kohtades üldse olematud. Lasteaiakohti vähe ning kohamaksud kõrged. Kultuuripoliitika – kuidas tuju tuleb. Ehituspoliitika on veider ja korruptsioonihõnguline (näiteks Oa tänava juhtum).

Manduv Tartu

Või võtame üldisemalt. Olen tartlane olnud 20 aastat. Selle 20 aastaga olen näinud peamiselt linna vaikset, aga järjepidevat allakäiku, ei muud. Kui 1993. aastal võistles Tartu edukalt Tallinnaga nii kultuurilise kui ka meediakeskusena, siis praegu võistleb Tartu Viljandi ja Pärnuga ning kaotaks neile kindlalt, kui siin ülikoolid väsimatult ei müttaks. Muidu on aga Tartu järjest positsioone ja võimalusi käest ära andnud.

Stagnatsioon ja seetõttu ka degeneratsioon sai alguse, kui juhtivaks jõuks sai 90ndate teisel poolel Reformierakond, kelle poliitikaks sai nõnda-öelda valgustatud valitsemine, kus väike piiratud klikk teadis omast arust hästi, mida on rahvale vaja, ülejäänud pidid oma arvamuse endale jätma. Susserdamisi aga katavad äradisainitud linnapead, kes ilusa, kuid segase jutuga kõik ära on silunud.

Praegu oleks aeg sellele jamale järsult lõpp teha. Poleks vaja muud, kui teised jõud jalad kõhu alt välja ja kõvemat häält tegema. Ning veenma lõpuks inimesi, et nende käes on siiski võimalused omaenda elu muuta. Selleks valimised ongi.


Jaga artiklit

9 kommentaari

E
Evelin  /   13:11, 21. sept 2013
Oravad kiruvad seda Savisaart Tln tänavate pärast. Tartus on ikka aastad-aastad oravad võimul olnud, aga miks siis Tartu tänavad nii hullud on? Kõnniteedest ei tasu üldse rääkida. Paljudes tänavates pole üldse kõnniteed või on kõnniteed nii augulised, et augu kõrvalt pole ka terve.
T
tartlanna  /   20:53, 19. sept 2013
Tartus võidab reform niigi tudengite häältega, keda ei huvitagi linna edasine tulevik, vaid hetkel kenade aktiivsete noorte esinemine. Tartu suurim valimislubadus on Emajõele sadama ehitamine 40 laevukese jaoks, kuid Anne kanalit, milles ujumas ja puhkamas käivad tuhanded tavalinlased, ei peeta oluliseks. Hääbumine paistab igast nurgast. Suurehitused - jõesild ja Ringtee suured ja keerukad ringteed-viaduktid ei anna tavalinlasele midagi suuremat - need rohkem transiidi jaoks. Pidevalt ripub linlaste pea kohal hirm kaotada kesklinnast bussijaam ja avaturg - need ju Seli maadel ja omaniku õigusega hoiab kuni parema äri leidmiseni. Kui mõni firma läheb järjekordselt hingusele, pole töötajatel lootustki uut tööd leida, nooremad ongi kes Soome, kes Rootsi läinud koos lastega. Hubased väikepoekesed linnaosadest on kadunud, lapsi näeb järjest vähem liikvel. Kuhu kauplusse iganes sisse astud, näed vaid tühje müügisaale uimaselt igavlevate müüjatega. Elu on vaid Säästukas ja Maksimas õhtutundidel ja nädalalõppudel. Järjest rohkem meenutab J. Kärneri Elva elust kirjutatud "Soodoma Kroonikat".

Päevatoimetaja

Johanna-Kadri Kuusk
Telefon 51993733
Johanna-kadri.kuusk@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis