5
fotot
ÕUDUS LUMES: Soomlasest Hollywoodi režissööril Renny Harlinil valmis tänavu salapärase loo ainetel õuduspõnevik «Devil’s Pass» (originaalpealkiri «The Dyatlov Pass Incident»), millest leiab veriseid stseene, kuid mitte veenvat selgitust. (outnow.ch)

Üheksa noormehe ja neiu salapärane hukk Uuralites on möödunud sajandi köitvamaid mõistatusi – mis küll juhtus matkajatega, kes põgenesid kabuhirmus oma telgist, jooksid paljajalu ja poolalasti uisapäisa talveöösse ja külmusid? Vandenõuteoreetikud on süüdistanud relvakatsetusi ja koguni lumeinimest.

Müstiline juhtum Venemaal Uuralites üksildases ja kõledas paigas, mis traagilise saatusega matkajate rühmajuhi järgi ristiti hiljem Djatlovi kuruks, on köitnud nii vandenõuteoreetikuid kui ka loov­inimesi. Viimati haaras sellest kinni soomlasest filmirežissöör Renny Harlin, kes tegi juhtunu ainetel filmi. "See on üks ilmatuma veider lugu, kõigi aegade suuremaid lahendamata mõistatusi. Samas pole see mingi tüüpiline tulnukalugu, kus keegi nägi mägede kohal lendavaid taldrikuid. On olemas fotod, raportid, kaardid, joonised. Sellele vaatamata pole isegi tõsistel teadlastel veel korda läinud noorte saatuse osas selgust saada. On ainult oletused ja teooriad," lausus Harlin ajalehele The Guardian.

Mille eest nad ometi põgenesid?

Mis on Djatlovi kuru intsidendist teada, kõlab nagu õudusfilmi stsenaarium. Ometi juhtis see päriselt. Tragöödia leidis aset 1959. aasta veebruaris. Üheksa matkajat startisid Sverdlovskist (praegu Jekaterinburg) ja suundusid Uuralitesse. Sihtpunkt oli Otorteni mägi, mis tähendab mansi keeles: "Ärge sinna minge!"

Rada oli raske, kuid noormehed ja neiud olid kogenud suusatajad ja mägironijad. Gruppi kuulusid selle juht Igor Djatlov (23), Juri Judin (22), Georgi Krivoništšenko (24), Juri Dorošenko (24), Zinaida Kolmogorova (22), Rustjom Slobodin (23), Nicolas Thibeaux-Brignollel (24), Ljudmilla Dubinina (21), Aleksandr Kolevatov (25) ning Aleksandr Zolotarjov (37).

Vahetult enne mägedesse minekut jäi Judin kõhutõppe ning pidi maha jääma. Varsti selgus, et haigestumine päästis tema elu.

Enne mägedesse suundumist leppisid matkajad kokku, millal nad järgmisest tsiviliseeritud punktist saadavad kodustele telegrammi. Kui tähtajaks teadet ei saabunud, ei nähtud paanikaks põhjust – ilmastikuolud mägedes on ettearvamatud ning viivitusi tuleb ikka ette. Alles kümmekond päeva hiljem sundis üha paisuv ärevus noorte lähedasi otsingurühma välja saatma. See, mida vabatahtlikud otsijad eest leidsid, ei ununenud neil iialgi.

Kui nad jõudsid matkarühma viimsesse ööbimispaika Holat Sjakõli mäe jalamil (mansi keeles tähendab see, oh irooniat, Surnud mäge), silmasid nad lumest välja turritavaid telgiräbalaid. Telgi juurest lähtusid jäljerajad, mille olid jätnud paljad inimjalad. Pool kilomeetrit telgist eemal lebasid esimesed surnukehad – Krivoništšenko ja Dorošenko olid pesuväel ja paljajalu. Nende peopesad olid põlenud. Laipade kõrvalt leiti lõkkease ja murtud okstega puu. Jäi mulje, et üks noormeestest oli enne surma puu otsa roninud.

Veel paarsada meetrit kaugemal oli raugenud rühmajuht Djatlovi jaks. Varsti leiti ka Slobodin ja Kolmogorova, kes olid tardunud poosi, mis vihjas, et nad püüdsid tagasi laagripaika roomata. Ülejäänud neli noort leiti mõne kuu pärast, kui nende laibad sulasid lume alt välja. Nemad olid õnnetul kombel kukkunud mägioja sängi. Kohtumeedikud tuvastasid hiljem leitud laipadel ränki traumasid – purustatud pealuud ja murtud ribid, ühel neiul puudus keel. Päevikud ja fotokaamera sisu näitasid, et rühm oli veel elus 1. veebruaril, kui jäädi lumetormi tõttu laagrisse.

Kui telgiräbalaid lähemalt uuriti, ilmnes, et see oli seestpoolt noaga puruks lõigatud. Tundus, et miski äratas noored keset ööd, nad lõikasid telki augu ja põgenesid kabuhirmus 30kraadisesse pakasesse, jõudmata saapaidki jalga tõmmata. Ametlik uurimine sumbus tulemuseta. Raportisse märgiti, et matkarühma tappis tuvastamata loodusjõud. Seejärel pisteti uurimismaterjalid salastatud arhiivi, kust need alles 1990ndatel uuesti päevavalgele ilmusid. Surmapaik suleti avalikkusele kolmeks aastaks.

Võimud mätsisid kinni relvakatsetuste tagajärje?

Hukkunute omaksed on väitnud, et surnukehadel oli kummaliselt sügavoranž jume ja hallid juuksed, nende riided aga radioaktiivsed. Põnevust külvasid heledad kerakujulised objektid, mida olevat just noorte eeldataval surmaajal taevas nähtud. Peale tulnukate on vandenõuteoreetikud kahtlustanud vaenulikku mansi põlisrahvast, kes olevat ennegi rünnanud nende pühapaiku rüvetanud matkajaid. Süüdlast otsiti koguni lumeinimesest – noorte matkapäevikust olevat leitud imeelukale vihjav lause. On oletatud, et rühm võis langeda Gulagist põgenenud vangide ohvriks.

Matkajate laager asus Baikonuri kosmodroomi ja Novaja Zemlja lähedal paiknenud Tšjornaja Guba (kus toimusid Nõukogude Liidu tuumakatsetused) vahelises piirkonnas. Mõned allikad väidavad, et hukkumispaigast olevat leitud metallijäänuseid, mis andvat mõista, et pahaaimamatu salk jäi jalgu külma sõja aegsetele relvakatsetustele. See seletavat nii laipade moondunud välimust, radioaktiivsust kui ka võimude salatsemist.

Skeptikute väitel tuleks süüdlast otsida siiski laviinist, mis võis sulgeda telgi sissepääsu ning ässitada noori põgenema. See seletaks ka vigastusi ja ühe neiu puuduvat keelt, mille ta võis ise ära hammustada. Sügav päevitus olevat mäestikuoludes harilik, pealegi olid laibad leidmise hetkeks juba mõnda aega metsas olnud. Teooria nõrk koht on, et laviin oleks minema pühkinud ka jäljerajad, mis ometi olid telgi ümbruses selgelt näha.

Ellujäänu: annaksin kõik, et tõde kuulda

Mõistatus on endiselt veenva seletuseta ning täit tõde tunnistasid oma silmaga vaid õnnetud hukkunud. Grupist poolel teel maha jäänud Juri Judin suri tänavu aprillis 75aastasena. Judin uskus elu lõpuni relvakatsetuste teooriat. Ta meenutas, et juhtumit uurides tundsid võimud kõige suuremat huvi selle vastu, miks noored ülepea selles piirkonnas viibisid.

"Kui nad oleks tõesti loodusjõu tagajärjel surma saanud, poleks selle ümber ka mingit saladust ning meil poleks põhjust rohkem kui pool sajandit hiljemgi sellest rääkida," lausus ta.

"Kui saaksin jumalale üheainsa küsimuse esitada, oleks see: mis minu sõpradega tol ööl ometi juhtus?"

Jaga artiklit

33 kommentaari

J
ja perestroikani  /   23:50, 1. sept 2013
oli jäänud 65420 päeva
J
jah  /   23:46, 1. sept 2013
ja võisid minna vabalt ka telgis kaklema,olgu siis põhjus milles tahes,ühed said välja panid jooksu teised taga ajama,oli pime öö suund kadus ära,telki enam üles ei leidnud ja nii see juhtuski

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 614 4056
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis