Mäletate, juuni alguses käis kõva trummipõrin Venemaa sõlmitava piirileppe ümber. Et see on nüüd valmis ja kohe kirjutatakse alla. Piirileppe ülistajad esinesid 24/7 raadios ja televisioonis ning ujutasid ajakirjanduse üle uhkustundest läbi imbunud kirjutistega.

Kogu seda Venemaa huve kaitsvat propagandakampaaniat juhtis särasilmselt valitsuskoalitsiooni kuuluv riigikogulane Marko Mihkelson, kes seni oli küll paistnud silma Venemaa kritiseerijana. Ta oli vaimustuses iseenda juhitud riigikogu delegatsiooni Moskvas käigust ja seal tehtud noogutustest, et riigikogu arvestab Venemaa soove ning uus lepe tuleb. Mihkelson ja tema kaaslased rääkisid Moskva kolleegidega vene keeles, sest nii sai demonstreerida Eesti tahet toetada nõutavaid võrdseid õigusi. Need on: et venelased räägivad igal pool ikka oma emakeeles ja eestlased ka oma kodumaal nendega võõrkeeles.

Müts näpus, küür seljas

Marko Mihkelsoni kõrval kiitis rahulikus ja selgitavas stiilis uut piirilepet ka välisminister Urmas Paet, kes mõned kuud enne seda oli enesekindlalt deklareerinud, et uut lepingut pole vaja. Ta rõhutas, et varem Moskvas allakirjutatu on igati OK.

Olukord aga muutus radikaalselt. Ilmselt Putini-Merkeli ja Lavrovi-Prodi kohtumistel sündis kuskil Berliini ja Brüsseli tagatoas arusaam, et venelased vajavad oma näo puhastamiseks uut lepet ja selle sõlmimise algatamine on Eesti kohustus. Arvatavasti sai Eesti valitsus (teate küll, kustkohast) korralduse, et piirileping Venemaaga olgu olla. Siis muutsidki valitsuskoalitsiooni härrased omi seisukohti ja käivitasid vajaliku propagandamasina. Müts võeti näppu ning küür tõmmati selga.

Härra Paetist saan ma aru, sest tema pidavat kuuldavasti minema ametisse Brüsselisse ja seal on Eesti-Vene piirilepingu läbisurumine kõva sõna ja suure lugupidamise saamise vahend. Temalt saime peagi teada, et mingeid erilisi muudatusi lepingus ei ole, kui ainult paar klauslit. Miks uut oli vaja, ei selgunudki. Kuskil Vene komöödiafilmis on taolise asja kohta legendaarne ütlemine: «Nado, Fedja!» Üks uudisklausel annab võimaluse piiriküsimusi juba sellesama lepingu käigus muuta. Ma pean silmas uhkustundega teatatud Eesti-poolsest täiendusest, et piirilepe käsitleb eranditult piiriga seotud küsimusi. Selge. Siis võib sama lepinguga ja kohe eestlaste maad müüa, vahetada või niisama ära anda.

Mai lõpus – juuni alguses tundus kõik valmis olevat. Venemaa polnud juba mitu kuud Eesti kallal õiendanud ega end tema siseasjadesse seganud. Tähendab asjad liikusid soovitud suunas. Välisminister rõõmustas, et kohe-kohe tuleb Vene kolleeg Lavrov Tallinna lepingut alla kirjutama. Portaalid küsisid, mida rahvas arvab. Suurem osa oli uuele piirileppele vastu. No ja see Tallinnas lepingule allakirjutamine paistab sisuliselt Eesti peale pissimisena. Sellega näitab Kreml, kelle mõjupiirkonda ikka Eesti kuulub. Aga eriti seda, et eestlased on valmis lausa oma pealinnas Tartu rahust ja sellega ära määratud piiridest ja territooriumiosast loobuma. Kreml saab oma propagandamasina kaudu anda maailmale teada, et saime oma tahtmise.

Meeleavaldajatel käed raudu?

Iseenesest oleks Lavrovi tulek Tallinna muidugi huvitav. Kui ta Riias lätlastele peale surutud piirilepingut käis alla kirjutamas, olid inimesed tänaval meelt avaldamas. Kõlasid Venemaa vastased hüüded ja kanti ebasõbralikke plakateid ja loosungeid. See muidugi ei aidanud. Lavrov tundis end küll kehvasti, kuid tal on niisugune amet, et peab venelaste šovinismi ellu viima ja üks meeleavaldus Pribaltikas ei loe.

Arvan, et küllap korraldanuks mingi seltskond ka Tallinnas (kas ametlikult või niisama) mingi meeleavalduse. Võiks seista Pikal tänaval Venemaa saatkonna ees, koguneda Toompeale või vaadata vaikides kuskil tee ääres, kui Vene välisminister lennuväljalt saabub – kui ta seda salaja ja hiilides ei tee. Umbes nii, nagu seisti 1939. aastal ja jälgiti okupantide saabumist.

End eestimaalasteks nimetava venekeelse elanikkonna ja Venemaa huve kaitsva keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse territooriumil oleks taoline meeleavaldus igatahes tähelepanuväärne ja huvitav. Muidugi kahju, et linnapea ilmselt ei osaleks. Suure tõenäosusega piirileppe- või Lavrovi-vastast meeleavaldust korraldada ei lubata. Küllap korjatakse meeleavaldajad kokku, pannakse käed raudu ja mõistetakse erinevalt pronksiöö läbiviijatest süüdi.

Nüüd juuli lõpunädalal valitseb piirileppe ümber suur vaikus. Lavrov Eestisse ei tulnud. Venemaa sõimab taas Eestit ja sekkub tema siseasjadesse. Lennukid käivad taas meie õhuruumis, mida nad muidugi eitavad.

Uus baasideleping?

Mis siis piirileppega on juhtunud? Kas mõjutas valitsust, et üks tubli minister oli kõvahäälselt selle vastu? Vaevalt. Kas kardetakse meeleavaldusi? Raske uskuda.

Suure tõenäosusega on põhjuseks lähenevad kohalikud valimised, sest ega see leping nüüd küll valitsuskoalitsiooni ja ka lepingut toetava opositsiooni mainele päris hästi ei mõju. Või soovib Venemaa veel mingeid muudatusi ja täiendusi, kas või majandusalaseid või merepiiriga seonduvaid või veel midagi hoopis muud. Küllap on leping eestlase jaoks juba praegu nii hull, et seda ei saa enne allakirjutamist avalikkusele näidata, nagu see oli 1939. aasta baaside lepinguga, mis sõlmiti suure saladuskatte all. Küllap saame lepingu sisu hiljem teada, sest selles küsimuses on konsensuslikus riigikogus kindlasti keegi, kes seda ajakirjandusele tilgutab. Kuid siis on juba hilja.

Igatahes oleks referendumit vaja. Selge on ka see, et praeguste vanade poliitiliste peerudega enam kaugele ei jõua. Hädasti oleks vaja sellist poliitilist jõudu, mis eestlaste rahvustunde eest seisaks, sest Isamaast (IRL on isamaalikkusest kaugel) pole enam riismeidki alles.

Jaga artiklit

15 kommentaari

I
Ints  /   18:10, 28. juuli 2013
Milleks see jant üldse. Meil on 1920. aasta Tartu Rahuleping ja seda pole keegi saanud tühistada. Ega ka V.I.Uljanov-Lenin ei saa enamoma allkirja tagasi võtta!
H
Hr.Madelt õige ja selge kirjutis  /   09:36, 27. juuli 2013
Ka Õhtuleht võib vahel midagi asjalikku avaldada.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis