MUREGA ÜKSI: Eakate patsientide tunnetest hoolitakse vähe. Neile demonstreeritakse nende jõuetust ning antakse taktitundetult märku peatselt lähenevast surmast. (AOP)

Eesti Patsientide Esindusühing kogus kokku hooldusravi puudutavad murekirjad ja loodab edaspidi politsei sekkumisele

Millised sõnad sobiksid iseloomustama hooldekodus oleva inimese viimaseid päevi? Kui uskuda Eesti Patsientide Esindusühingu 2011. aastal koostatud ülevaadet, siis oleksid need sõnad ükskõiksus ja hoolimatus.

Eesti Patsientide Esindusühingu juhataja Pille Ilvese sõnul ei tulnud kaebusi küll massiliselt – kokku 50 kirja 17 eri hooldusravi asutuse kohta –, kuid need kõik on omamoodi koledad ning sisaldavad selgeid ühiseid jooni raviasutustes täheldatud probleemide kohta.

"Need on ehedad väljavõtted omaste kaebustest ning ei ole läbinud uurimismenetlust, sest Eestis sobiv uurimine puudub," ütleb Pille Ilves alljärgnevate muutmata kujul esitatud kirjade väljavõtete kohta.

Pikas kaebuste nimekirjas tõuseb esmalt esile informatsioonipuudus ravi, hoolduse ja prognoosi kohta.

"Pidevalt soovisin rääkida arstiga, kuid kohtusin temaga alles siis, kui pidin minema alla kirjutama asjadele, mis peale tema surma kätte sain."

* * *

"Sama päeva õhtul pärast üleviimist tahtsin teda vaatama minna, aga külastusaeg oli läbi. Helistades haiglasse, kuulsime uudist, et pole mõtet teda vaatama tulla – vanaema on koomas. Tungival palvel siiski lasti mind haiglasse sisse. Palatisse astudes selgus, et vanaema ei olegi koomas, vaid täiesti kontaktne. Seesama meesarst hiljem ka vabandas, et ajas midagi sassi. Otsides vanaema raviarsti, selgus, et mingit ravi polegi ette nähtud, ka ei olnud olemas vanaema haiguslugu ega infot varasema haigusloo kohta Mustamäe haiglas."

* * *

Mõnikord on keeruline isegi seda teada saada, kuhu palatisse lähedane inimene on viidud.

"Haiglasse sisenedes ei saanud ma kusagilt informatsiooni, kust võiksin oma ämma leida, nii me käisime ühelt korruselt teisele, kuni lõpuks saime teada, et ta on kuuendal korrusel."

* * *

Ei puudu ka kurvad kirjad, kus märgitakse, et lähedasi ei teavitata isegi patsiendi surmast.

"Keegi ei teadnud aega, mil ema suri. Surnukeha oli kolikambrisse ämbrite ja pesukaltsude vahele lükatud. Keha kanguse järgi võiks arvata, et ta oli vähemalt 12 tundi surnud."

Alandav ja jõhker kohtlemine

Ehkki hooldushaiglad pole omaks võtnud, et töötajad patsientidele teadlikult ja järjekindlalt kannatusi põhjustavad, räägivad kirjad enda eest.

"Emal tulid lamatised ja ta "pikutas" seal mädaste linade vahel. Kui me ise teda puhastasime, tuli õde ja karjus, et mida me käime neid segamas, et ega te ema sellepärast kauem ela, et andku me neile raha."

* * *

"Patsiendil tekkisid hooldusravis lamatised ja haavades olid isegi ussid, kui patsient viidi edasi hooldusravi osakonnast Pärnu haigla taastusravisse."

* * *

"Kui emal olid paremad päevad, siis tahtis ta ise WCsse minna, aga kui ma palusin hooldajate abi, vastati et meie seljad jäävad haigeks, aitasin siis ise."

* * *

"Isal on ajutrauma, praegu P. hooldushaiglas, kus seotakse varrukaotsad kinni, sest patsient kisub mähet lahti. Kas nii tohib?"

* * *

Kui panna end patsientide olukorda, siis ilmselt ei tahaks keegi ka elu kõige abitumal hetkel, kui kogu su saatus on kellegi teise kätes, olla söögi ja joogita, pesemata, vajalike ravimiteta, kusjuures antakse rohtusid, mida tarvis pole.

"Selleks ajaks oli vähihaige ja suhkruhaigust põdev isa söömata ja joomata kuus päeva. See kurnaks ilmselt ka terve inimese ära. Haiglas ei antud talle ka ravimeid, mida ta muidu regulaarselt kodus võtnud oli."

* * *

"Ei pestud haiget 22 päeva!"

* * *

Kirjade järgi otsustades alandavad teenuse osutajad patsiente ja on teadlikult kutsunud esile nende surma.

"Palatikaaslane hoiti kättemaksuks 24 tundi rooja sees, sest söandas öösel väljakutsenuppu vajutada. Sai sõimata ja "karistati" hooldamata jätmisega. Nüüd ei julge enam väljakutsenupule vajutada, sest kardab kättemaksu."

* * *

"Avastasime mitu korda palatis akna pärani lahti olevat – aprillis oli aga veel väga külm. Päev hiljem, umbes poolteist nädalat pärast haiglasse toomist, oligi vanaema surnud. Kopsupõletikku."

* * *

"Erakordselt kuumal suvel ei tehtud aknaid lahti ja uksed pandi vahelt kinni, et patsiendid "õdede tööd ei segaks".

* * *

"Doktor andis 81-aastasele 51 kilo kaaluvale vanainimesele liialt tugevad annused valuvaigisteid, millesse ta tõenäoliselt ka suri. Kuna süüdistasin arsti, siis ta ei olnud nõus mulle ema surmatunnistust andma."

Altkäemaks ja ähvardused

Loetu põhjal selgub, et mõnikord halba kohtlemist küll tunnistatakse, kuid väidetakse, et nii peabki olema.

"Õigust ja vastuseid nõudes teatati meile, et kuidas me ei olnud teadlikud, et sinna saadetakse inimesed surma ootama, mitte taastuma."

* * *

"Emal oli mobiiltelefon ja isa helistas talle iga päev. IGA PÄEV. Ema oli adekvaatne vastama ja rääkima oma olukorrast. Kord, kui isa temaga rääkis, ei olnud kõne veel lõppenud...telefon jäi "avatuks" ja mida mu isa kuulis... see on USKUMATU...õed, kes olid ema korduvate valjuhäälsete hüüdmiste peale palatisse tulnud, karjusid emaga, et kui ta vait ei jää, seotakse ta kinni ja pannakse pimedasse tuppa üksinda kinni... Jah, ma ei saa seda tõestada, sest polnud tookord lindistamise võimalust."

* * *

Kuna hooldusraviteenuseid on Eestis vähe, avaldatakse omastele survet teenuse jätkumise või parema hoolduse eest altkäemaksu maksma.

"Arst ütles, et isa aeg hooldusravis on otsas ning isa tuleb haiglast välja kirjutada. Siis küsis paljutähendavalt, et ei tea, kas sellele on mingit lahendust. Sain kohe aru, et ta soovis altkäemaksu."

* * *

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga kirjeldatakse isegi juhtumeid, kus töötajad oma hoolealuste tagant varastavad.

"Minu ema rahakott ning konto tehti tilgatumaks päev peale tema surma – ligi 15 000 krooni võeti välja haigla lähedalt kahest aparaadist."

* * *

"Lõpuks, kui tal mõistus enam ei jaganud hästi, mõtlesin, et panen telefoni eest ära, niikuinii ta ei vasta sellele enam. Niisama vaatasin valitud numbreid ja selgus, et pidevalt on tema telefoni pealt helistatud. Helistasin perele ja uurisin, äkki nemad on helistanud. Valisin siis numbreid ja ütlesin, kes olen. Keegi polnud kuulnud ei minust ega mu vanaemast. Tormasin õdede tuppa ja nõudsin selgitust. Nad naersid mulle näkku ning eitasid. Ka rahakotist kadus raha, seda polnud palju ja selgituseks sain, et ta tahtis kartulisalatit. See oli nii vale jutt, sest tal oli menüü ette kirjutatud, mida ta süüa tohib."

* * *

Ja kui väga sugulase hooldushaiglasse viinud inimesed ka ei tahaks, et nende lähedane on hoitud ja hoolitsetud, siis peamised sõnad, millega asutusi iseloomustatakse, olid: sisutühi ja kummaline lihatööstus, masendav ja ebainimlik õhkkond, koonduslaager.

Läbirääkimised politseiga

Tuginedes omaste kirjadele, tegi Pille Ilves, näitamaks olukorra tõsidust, ettekande riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil. Pärast tema ettekannet sai sõna Peeter Mardna, kelle ainus sõnum oli: lähedastel on tugev alateadlik süütunne ning selle süütunde leevendamiseks tahetakse iga hinna eest meedikuid süüdlaseks teha.

"Pärast niisugust ettekannet ei hakatud isegi arutama, kas olemasolevad kvaliteedimehhanismid ja patsientide kaebuste uurimine on piisav, ega arutatud muid võimalikke lahendusi," ütleb Pille Ilves.

Siis mõistis ta, et lahendus saab tulla altpoolt, ja 2013. aasta mais tegi ta politseiametile koostööpakkumise. "Tõenäoliselt ei hakkaks inimesed kohe ja massiliselt politsei poole pöörduma, sest osakonda, mis praegu juhtumeid uuriks, ei ole, ning inimestel puudub usk," teatab Pille Ilves.

Ometi on ta äraootaval seisukohal ning kinnitab, et tal on hea meel, et politsei patsientide esindusühingu ära kuulas: "Tegime politseile ettepaneku, et nad valmistaksid ette ühe meeskonna, kes sotsiaal- ja tervishoiuasutuste juhtumeid lahendama asuks. Sinna peaksid peale eriväljeõppega uurijate olema kaasatud ka patoloogid ja arstid. Leppisime kokku, et alustuseks teeme meie ühe infopäeva kus räägime oma muredest ja millised nüansid juhtumites rohkem tähelepanu väärivad.," lisab Pille Ilves.

Kaebustega peaks pöörduma raviasutuse juhtkonna või terviseameti poole

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet ütleb, et igasse kaebusesse tuleb suhtuda täie tõsidusega, ning on väga oluline, et peale patsientide esindusühingu jõuaks kaebus ka haiglate üle erapooletut järelevalvet teostava terviseametini.

"Kõik, kes tunnevad, et neid või nende lähedasi ravides on tehtud midagi valesti, peaksid kindlasti pöörduma raviasutuse juhtkonna või terviseameti poole, sest ainult nii on võimalik aidata ja võimalikke ravivigu põhjalikult uurida ning neist järeldusi teha," räägib Normet.

Ta teatab, et kahjuks keeldus Patsientide Esindusühing terviseametile konkreetseid kaebuseid edastamast. Samas rõhutab ta, et kui tahes kahetsusväärsete üksikjuhtumite ja paari aasta taguste kaebuste põhjal on kohatu ja asjatundmatu teha järeldusi kogu Eesti hooldusravi praeguse seisu kohta.

"Õed ja hooldajad aitavad igal aastal tuhandeid inimesi ning lõviosa patsiente on ravi kvaliteediga igati rahul. Samas kordan, et iga kaebust tuleb võtta väga tõsiselt nii haigla kui terviseameti poolt," ütleb Normet.

Eelmise aasta jooksul registreeriti terviseametis hooldusravi kohta kaks kaebust. Järelevalvemenetlus viidi läbi SA Rõngu Hooldusravikeskuses ja SA Lõhavere Ravi- ja hooldekeskuses. Kontrolli tulemusel tuvastati puudusi ja mõlemale asutusele tehti ettepanekud tegevuse parandamiseks.

Terviseamet alustas järelevalvemenetlust ka Õhtulehe artikli "Hoolimatus hooldushaiglas: patsient oli üleni lamatisi täis ja lehkas..." põhjal. Normeti sõnul on SA PJV Hooldusravihaiglas neile teadaolevalt nüüd läbi viidud ka sisejuurdlus.

Viimase paari aastaga on Eesti hooldusravis väga palju muutunud ja lähematel aastatel muutub veelgi, ütles Normet: "Investeeritud on nii sadade uute nüüdisaegsete voodikohtade loomisesse kui ka olemasolevate ruumide kaasajastamisse. Haigekassa eelarves kasvab hooldusravi eelarve mitu korda kiiremini kui aktiivravi eelarve ning selle otsuse eesmärk on õendushoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi pidev kasv. Töös on ja uuest aastast peavad teenuse osutajad rakendama senisest rangemad kvaliteedinõuded teenuse osutamisel."

Jaga artiklit

95 kommentaari

H
häbi Eesti riigile  /   00:09, 19. juuli 2013
meie inimeste pensionid on lausa häbiväärrsed. Inimene on 45 a. tööd teinud ja ta ta saab 326 eurot. Ta ta ei saa selle raha eest ka kõige kehvemat hooldekodu kohta.
  /   00:06, 19. juuli 2013
Ka mina olin sunnitud ema panema tema liikumatuse tõttu hooldekodusse. Ta vajas 24 h hooldust. Kuna käin tööl ja kodus pole kedagi teist kes vaataks ja vajadusel temaga tegeleks, siis ei jäänud muud üle kui panna ta hooldekodusse, kus koht maksab 530. Ise maksame 230 juurde. Jah minu palga jaoks kallis kuid kahjuks muud ei jää üle. Õnneks ema mõistus on selge. Ta ise on seal rahul ja mina ka kuna ta on seal vaadatud ja hooldatud.
Selle koha kohta ei saa küll paregu midagi halvasti öelda. Algul oli ta kolm kuud veidi odavamas kohas, kuid seal olid enamus kõik omadega segi. Kes si...s nurka, kes kusi koridori ja kogu personal kippus kõigiga suhtlema ühe tasemega. Ka nendega kel mõistus korras.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis