PIIP JA TUUT: Umbes viis aastat tagasi tundsid klounid, et ei jõua enam sünnipäevadel käia, jäi ainult teater. Nüüd on klounid leidnud uue hingamise. «Meil on maja, meil on lava, meil on valgustus. Et need, kes peavad sünnipäeva meie juures, peavadki sünnipäeva nagu teatris,» selgitab Haide. (Arno Saar)

"Me ei ole esinenud lennukis, surnuaial ja kirikus," räägib kloun Tuut ehk Toomas Tross. Klounipaaril Piip ja Tuut on tulnud esineda nii sünagoogis kui ka metsas kännu otsas. "Meil on hästi läinud, kõikjale on kutsutud," ütleb Piip ehk Haide Männamäe. Eelmisel aastal andis klounipaar 230 etendust, tunamullu 308.

Tallinna vanalinnas asuvat kodust Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumaja pidava klounipaari ekstreemseim esinemiskoht on olnud känd metsas. Tegu oli puidutöötlusfirma kevadise istutuspeoga. "See oli kusagil Lõuna-Eestis, aga see oli sõna otseses mõttes kusagil," rõhutab Toomas. Klounipaaril oli vaja maanteelt metsa pöörata ja mitu kilomeetrit sõita, kuni raiesmikule jõuti. "Seal siis pered toimetasid noorte kuuseistikutega nagu väikesed mesilased kändude vahel," meenutab Toomas. "Oli ikka raske leida kohta, mis oleks pisutki tasane, sest see oli kännumaastik!" kirjeldab Haide. Õnneks leidsid nad teemoodi otsa, mis sõitis natuke metsa sisse. See lapike maad osutus hindamatuks. "Meil on akrobaatikas vaja törtsu tasast maad, et saaksime tasakaalu kätte," selgitab Haide.

Õppimise eest tasusid koristamisega

"Kõik, mis me praegu teeme, on tänu kahele koolile Tallinnas ja Kopenhaagenis," tunnistab Haide. Pärast omaaegses Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitleja ja näitejuhi eriala omandamist töötas Haide kaks aastat Ugala teatris ning Toomas Kuku raadios DJna. "Väga mõnusa häälega mees! Ise alati kuulasin ja hea muusikavalik oli ka!" meenutab Haide 90ndaid. Pärast peda lõppu oli neil ka teater nimega G-garaaž. Teatrijuhiks oli Toomas ning kokku oli viis inimest. "Sõitsime mööda Eestit ja tegime etendusi!" meenutab naine käimisi koolides ja kultuurimajades. "Meil oli suur reisikirst, mille sees olid etenduse asjad ja sõitsime liinibussiga esinemiselt esinemisele." Nii elatigi paar aastat õhust ja teatriarmastusest, enne kui kõik lagunes. "Inimesed hakkasid otsima endale kindlat tööd," selgitab Haide. Tooma sõnul polnud teater lihtsalt ennast veel leidnud ning kuna tegeldi aktiivselt eneseotsingutega, jäi ka sisu nõrgaks. Ometi käidi teatriga ära festivalil Saksamaal Potsdamis ja teel tehti tänavateatrit Oslos.

Taani teatrikooli The Commedia School sattusid Haide ja Toomas juhuslikult. Toomas nägi Rootsis teatrikursusel olles sõnadeta etendust, mis ühendas tsirkuse ja teatrielemente koomilises võtmes. Toomas sai teada, et seda saab õppida Kopenhaagenis. "See polnud ainult klounikool, seal õpetati ka bufonaadi, melodraamat, maskiteatrit, commedia dell´arte’t," selgitab Haide. Iga kursus lõppes etendusega. Hommikul algasid koolitunnid tavaliselt tunniajase soojendustrenniga, millele järgnes hääleseade, pantomiimi- või akrobaatikatund. "See oli me elu parim aeg ja me olime parimas vormis!"

Õppemaksuks paaril raha ei olnud, tasuks õppimise eest koristasid Haide ja Toomas kooli. "Suur spordisaal, köök ja kaks garderoobi," loetleb Haide ruume, mida nad iga päev koristasid.

Sõbra lapse peost Selverite avamisteni

Klounaadi juurde jõudis paar samuti juhuslikult. Tagasi Eestisse tulles töötas Toomas Vanalinnastuudios ja Haide VAT Teatris. "Sõbrad kutsusid oma lapse sünnipäevale. Tulge tehke midagi!" meenutab Toomas. Neil oli tol ajal olemas üks akrobaatikanumber, mille esitasid klounidena. "Ninad ja kostüüm oli kooliajast alles, tuli mõelda mingid vigurid juurde," meenutab Toomas. Edasi said nad kutse kelleltki, kes sel peol oli ning siis tuli järgmine ja järgmine. "Mul on isegi märkmed alles. Märkisime üles, mis toimis, mis läks hästi ja mis ei läinud. Ja harjutasime ja harjutasime."

Edasi tulid Selverite avamised. "Enamik esimesi Selvereid oleme meie avanud! Tallinnas ja Viljandis ja igal pool!" naerab Haide. Seejärel suvised laadad ja festivalid, lasteaia lõpupeod ja koolid. Nelja-viie aasta pärast mõistsid Haide ja Toomas, et see ongi see, mida neile teha meeldib. "Numbreid oli juba niipalju tekkinud, et kui need järjekorda panna, üks sidus lugu juurde mõelda, saab etenduse valmis," meenutab Toomas tekkinud ideed. Nii sündiski esimene etendus "Piip ja Tuut kontserdil".

"Eelmine aasta oli meil 230 etendust, üleeelmine 308. See oli natuke liiast," tõdeb Toomas. Haide selgitab, et suur osa esinemistest langeb siiski kevade ja detsembri peale, kuid ka sünnipäevasid oli meeletus koguses. Jaanuar-veebruar on aga klounidele rahulikud kuud. "Tasakaal on paigast ära. Rahulikult võiks ju detsembri esinemised jaotada jaanuari-veebruari peale ja siis ongi aasta nagu võrdne!" naljatab Toomas ja meenutab, kuidas soomlaste komme töökaaslastega novembris jõulupidusid pidada jäi talle kaua aega arusaamatuks. Nüüd aga mõistab ta, et see on selleks, et jõuluaega oma perega veeta.

See, et klounipaar töötab nädalavahetustel, ei tähenda, et argipäevad vabad on. "Nädal aega teeme tööd selleks, et nädalavahetusel tööd teha," naerab Haide.

Mõlemad töötavad ka Heidi Sarapuu kirjandusteatris Varius.

Klounidele igiomane element punane nina pole aga Haide ja Tooma arvates sugugi nii oluline. "Ninata toimime ka! Nina ei tee karakterit, kuid aitab seda luua," selgitab Toomas. Haide meenutab, kuidas ükskord tuli Toomas lavale punase ninata. "Riietusime ja vaatasime, et peaks juba minema ja nina jäi panemata! Publik naeris aga ka ilma ninata klouni nalju. Pigem hoiame ninasid austusest klounikunsti traditsiooni vastu!"

Ükskord juhtus klounidega aga ka nii, et nali, mille peale ikka alati naerdakse, jättis publiku tõsiseks. "See oli ämbritega nali, kus Piibul on ämbrid ja Tuut teeb neist tissid, nagu lapsed ikka mängivad ja siis ta kordab seda veel kord ja suuremalt ja veel kord ja kõik naeravad," selgitab Haide nalja olemust. Kord tegid nad seda ühes koolis Ameerikas ja õpetajad vangutasid pead. Lapsed ainult kiljusid. Haide arvab, et viisakaks olemise kasvatus oli seal lihtsalt niivõrd intensiivne, et see oli juba liiast. Nii festivalidel Indias ja Lõuna-Koreas, kui ka Tallinna sünagoogis töötas sama nali aga hästi. Ehkki sünagoogis kutsuti klounid enne etendust kõrvale ja uuriti, ega nad seksuaalse alatooniga nalju tegema hakka. Sel hetkel nad küll mõtlesid hirmuga oma ämbrinaljale, kuid jätsid ikka kavva ja kõik naersid pisarateni.

Erilistest esinemispaikadest on üles tulnud astuda näiteks Kopenhaagenis Taani parlamendihoones Eesti-Taani seltsi 20. aastapäeval. Kohal olid poliitikud ja sõjaväetegelased, kes aitasid Eestit taasiseseisvumise eel ja algusaastatel. "Panime korraks kohvrid maha. Seepeale turvamehed kohe jooksid, et ei tohi kohvreid maha panna. Ainult käes tohib hoida ja sihtpunktis võib alles maha panna," meenutavad klounid. Lisaks oli ka esinemispaik üsnagi kummastav. "Konverentsisaal, kus kõik istusid töölaudade taga," meenutab Haide. Aga need kaks koristajat Eestist, Piip ja Tuut, kes oma ämbrite ja harjaga esinduslikule konverentsile sisse sadasid, murdsid vaoshoitud pidulikkuse.

Viimane soomekeelne esinemine oli aasta algul Soome kaitseministrile tema erakonna pidulikul õhtusöögil. "Väga lahe mees! Tuli esimese kutse peale akrobaatikat kaasa tegema!" räägib Haide.

Esineda on klounidel tulnud ka vaegnägijatele. Heleni koolis tegi klounipaar tavaetenduse. Publiku hulgas oli tol korral vaegnägijad, vaegkuuljad ja liitpuudega lapsed. Igaüks haaras seda, mida sai – vaegkuuljad tegevust, vaegnägijad sõnanalju ja laule, liitpuudega lapsed aga tajusid head vibratsiooni. "Ja õpetaja nägi seda emotsiooni lapses," mäletab Toomas õpetaja rõõmu, kui lapse suunurgad tõusid.

"Meie peame pakkuma elamust!"

"Vantaa linna kultuurifestivalil kutsuti meid aga kord ühe 60 aasta juubelile. Seltskonnas oli vaid viis last," räägib Toomas, et ka segapubliku korral saavad kõik kohaletulnud naerda. "Vanemad ühe koha peal, lapsed teise koha peal. Vahel vanemad naeravad laste naermise peale, näiteks kui lapsed suurest naerust tooli pealt maha kukuvad," muigab Haide.

Näitlejas, kes esineb ka lastele, ei näe klounid pelgalt õpetajat. "Õpetamine on haridusasutuste töö, meie peame pakkuma elamust," usub Toomas. Haide toetab Tooma mõtet. "Tissinalja kohta võib küsida, et kus on iva? Õpetust ega iva pole," ütleb naine ja selgitab: oluline on seejuures hoopis kontekst ja tekkinud meeleolu ning hetk, mis muudetakse kordumatuks elamuseks ja mis teeb elu paremaks. "Kui elus on haavatavad hetked, kui on raske, siis need põhitõed, miks näitleja oma ametit peab, aitavad kesta. Ja iialgi ei mõtle, et peaks töö lõpetama," mõtiskleb Toomas.

Kuidas Piip ja Tuut endale nime said

Taanis olid Toomal ja Haidel klouninimeks Tomato ja Paprika. Piip ja Tuut sai neist 1998. aastal Eestis. "Mul oli üks selline pasun, millel õhupaun taga ja mis teeb tööts-tööts," kirjeldab Toomas. Kui tutvustasin ennast publikule, siis ütlesin alati: "Tervist, minu nimi on... ja siis ma tegin pasunaga tööts!" räägib Toomas. Aga ükskord jäi tal see pasun maha ja pasunatörtsu asemel öeldud "tuuut" hakkas meeldima. "Tuut on tegelikult äge nimi. Ja kui üks on tuut, siis teine peaks olema mingi väiksem pasun, piip," meenutab Toomas.

Vaid kahel korral on arvatud, et Piip on see, millega saab suitsu teha ja seega peab laval mees olema. "Üks naine tuli pärast etendust ja küsis, kas see teine ei saanud tulla. Ma olin päris segaduses, ma ei saanud isegi küsimusest aru! Ma küsisin, kes teine? Ta ütles, et see teine mees, see, kes Piip on!" meenutab Haide.

Kahe peale kokku neli last

Haide ja Toomas pole mitte ainult lavapartnerid, vaid ka elukaaslased, kel kahe peale kokku 4 last. Laste vanuseks 5, 7, 9 ja 21 aastat. Suur pere on mõlema sõnul suur rõõm, aga lastekasvatamine võtab loomulikult ka raha. Haidele meenub, kuidas ta järjekordselt suure kõhuga teatrisse ilmudes Eino Baskinilt kuulis lauset: "Rikas mees peab sul olema!" Hiljuti aga sattus Haide kinos kokku Ita Everiga. "Me lastega istusime kohvikus kõik rivis ja Ever küsis Tooma käest, et kas kõik on teie omad? Ja ütles siis: rikas mees oled!" naerab Haide, kuidas mõlemad näitlejad sama lausega eri asju mõtlesid.

Haide peab suure pere suurimaks rõõmuks seda, kui kõik on juba suured ja sa saad vendade-õdedega rõõme ja muresid jagada. "Mul on viis venda-õde. Igaühele võin helistada unepealt!" Tooma meelest on suurest perest suur rõõm ka isale-emale: "Mõnus on, kui kõik on mänguhoos ja sul pole parasjagu muid kohustusi, kui jalg üle põlve visata ja vaatepilti nautida!" Eriti meeldib perele suvekodus Hiiumaal. "Vahel põgeneme sinna!" tunnistab pereema.

Kohvik ja teater ühes

Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumaja ühendab endas hubase kohviku ja teatrisaali. Saali mahub 90 inimest, kuid seda on naise sõnul juba palju. "80 on veel hea," kinnitab Haide. Koolivaheajal käib saalis kokkamine, et lastel ikka tegevust oleks. Kui aga kokanduskursust ega teatrietendust parasjagu ei toimu, töötab ruum kohvikuna Koogel Moogel. Menüü paneb kokku linnateatrist tulnud Marek Demjanov. "Teater ja kokandus on tema kirg!" selgitab Haide ning nimetab Marekit toidutuunijaks, kes lihvib maitset peensuseni. Kui see on saavutatud, siis enam muuta ei tohi!" selgitab Haide.

Mängumaja on aga vaatamisväärsus. Vanimad omanikud on teada 15. sajandi algusest. Lisaks on see täis vahvaid asju ja geniaalseid lahendusi. Näiteks on saalis olevad lauad hõlpsasti tribüünideks muudetavad. Lisaks võib vitriinides imetleda lahedaid teatrinukke. "Selle hundiga saab kahte muinasjuttu rääkida," selgitab Haide. Nimelt käib hundi kõht nööbiga lahti, et punamütsike ja vanaema välja saaks, samal ajal käib ka saba ära – et võiks mängida jääauku sabapidi kinnikülmunud hunti muinasjutust "Kuidas hunt sabaga jääaugust kalu püüdis". Samuti oli majas veel hiljuti lüpstav lehm. "Valged niidid tulid udaratest välja," selgitab Toomas nuku töömehhanismi. Maja on klounipaari käes 2009. aasta detsembrist. "Peaaegu kolm aastat seisis maja tühjana ja kütmata, kuniks meie ta juhuslikult leidsime," räägib Haide.

Piip ja Tuut jagavad täna Raekoja platsil suppi

"Ega me ise ka päris täpselt ei tea, kuidas see välja nägema hakkab, aga jagame täna Raekoja platsil peaaegu 200 supiportsjonit. Selline külm supp suvisel päeval ja Piip ja Tuut on hetkel kirja pandud kui ettekandjad," räägib Piip vanalinna päevade tänasest üritusest, kus mängib pärimusmuusika ja laval tembutavad klounid.

Uuest hooajast plaanivad Piip ja Tuut supi- ehk lõunateatrit ka oma majas korraldama hakata. "Ühe tunni sisse peaks jääma siis supp, kook ja kohv ning ühtlasi ka pool tundi meelelahutust," räägib naine. Korraga mahub ruumi 30 inimest ja etendus oleks mõeldud täiskasvanutele.

Tänavatel jalutades võib imetleda plakateid, millel kirjas, et Piip ja Tuut otsivad metseeni. Märtsis üles pandud plakatid said loa tänavapilti kaunistada kaks nädalat. "Võib-olla teeb plakati ülespanija meile metseenlust?" naerab Piip. Tegelikkuses siiski keegi suure rahasummaga mängumaja uksest sisse astunud pole. Leidus küll lapsevanem, kes teeks piletihinna suuruse püsikorralduse korra kuus. "Ütleme nii, et me pole leidnud suurtoetajaid, aga meil on üks suuremeelne toetaja," rõõmustab Piip. Ka paar firmat on naise sõnul huvi üles näidanud, aga midagi kindlat pole sellest veel sündinud.

Juunis klounipaar puhkab. Tuut ehk Toomas Tross teeb suvel kaasa Iloni Imedemaal etenduvas "Madlikeses". Plaanis on ka koos TTÜ puhkpilliorkestriga esineda Suurel Munamäel.

Jaga artiklit

1 kommentaar

V
Väga lahe teater !  /   12:19, 6. juuni 2013
Olen lastega mõned korrad käinud vaatamas ja soovitan soojalt teistelegi !

Päevatoimetaja

Maarit Stepanov
Telefon 51993733
maarit.stepanov@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis