TRUMMIDUO: Laura Välja (vasakul) ja Hele-Riin Uib on teinud trummimängust vaatemängu. Nad ei tümista pelgalt trumme, vaid vürtsitavad oma etteasteid tantsu js sünkroonliikumisega. (STANISLAV MOšKOV)

"Iga trummar ei suuda teha seda, et samal ajal mängid konkreetset partiid, liigud ja suhtled publikuga – see on meeletu koordinatsioon ja seal taga on tegelikult tugev töö," räägivad trummiduo DrumAttack tüdrukud Hele-Riin Uib ja Laura Välja, et helge naeratuse saatel trummide tagumine pole kaugelt nii lihtne, nagu paistab.

Neidude trummiduo tegutseb alates sügisest, ehkki Hele-Riin on varem midagi sarnast juba koos DJga teinud. Nii mõtleski ta, et miks mitte teha midagi sinnapoole ka mitmekesi. Mõeldud – tehtud. Nüüd peavad Hele-Riin ja Laura oma eripäraks seda, et nad on kaks väikest tüdrukut suure hunniku trummide taga.

Teine oluline märksõna, mis neidude trummiduot kirjeldab, on visuaalsus. "Meie trummimäng on hästi vaatemänguline ja seda on lahe jälgida. Seal on tantsu ja liikumist. Ja kahekesi on lahe sellepärast, et saame sünkroonliikumist teha," kirjeldab Hele-Riin sõrmedega vastu lauaplaati trum-meldades ja lisab, et huvi efektse trummišõu vastu tärkas tal aastal 2010, kui ta käis Jaapanis taiko trumme õppimas.

Jaapanlaste karm stiil

"See on hästi visuaalne trummimäng, täiesti vastand sellele, mis on meie kultuuris, kus kõik löögid tehakse randmest ja sõrmedega," räägib ta. "Jaapanis on nii, et mida rohkem sa tõstad käsi, seda parem." Et ka nende endi trummimäng sama äge välja näeks kui jaapanlastel, tuleb harjutusklassis peegli ees mitmeid lööke läbi mõelda ning need siis sünkrooni ajada.

Hele-Riin naljatab, et kui võtta jaapanlastelt õppust, siis võiks avada täiesti erilise õppekavaga löökpillidekooli, kus hommik algaks maratonijooksuga.

"Need Jaapani trummarid, neil on ju see elustiil, et nad jooksevad enne oma jooksu ära ja siis alles hakkavad trummimängu vaatama!" kirjeldab Hele-Riin, kes ise Jaapanis õppides jooksutrenni ei teinud, kuid teab, et see käib asja juurde küll. Oma esimestest Jaapani tundidest on tal meeles, kuidas ta juba pärast paari trummilööki omadega täitsa läbi oli. "Esimesed tunnid olid nii, et ma tegin oma kümme trummilööki ära ja siis vedelesin seal," meenutab Hele-Riin, et juba käte õiges asendis hoidmine on meeletult väsitav. "Kui sul on veel harjavarred käes ja sa pead suurt trummi lööma – mul kasvasid kahe nädalaga seljale lihased." Samas pidavat selle asja puhul kehtima vanasõna: raske õppustel, kerge lahingus. Nii et kui harjutamise üle elad, on laval pärast lihtne. "Mehed ju võtavad endal pluusi ka ära, et näidata keret!" räägib jaapanlaste kultuurist Laura.

Trummimänguni jõudis Hele-Riin enda sõnul täiesti loomulikult. "Mind on ikkagi lapsepõlv mõjutanud, mu kasuisa oli trummar. Kodus olid kogu aeg trummid, trummarid, trummide ehitamine," räägib ta ja tunnistab, et oli poisilik tüdruk. Kooliajal soovisid vanemad tütart hoopis klaverit õppima saata, aga et Hele-Riinil vastavat ettevalmistust polnud, pandi ta siiski trumme mängima. "Kui peale keskkooli mõeldi, et mida nüüd minna edasi tegema, majandust või arstiteaduskonda või kuhu, siis mina teadsin, et muusika, sest mina olin kogu aeg seda rada käinud," meenutab Hele-Riin.

Laura on aga pärit suguvõsast, mis muusikuid täis. "Aga mitte ükski neist ei mängi trummi!" ütleb ta ning tunnistab, et tema alustas viiuliga ja mängis seda kogu muusikakeskkooli aja. Samuti mängis ta klaverit. Muusikaakadeemiasse läks aga hoopis muusikateaduse osakonda. "Mingil hetkel hakkas mul natuke igav ja siis ma astusin Otsa-kooli löökpillide erialale," räägib Laura sellest, kuidas tema trummarikarjäär algas.

Praegu õpib ta muusikateaduse kõrval ka löökpille. Kevadel ootab Laurat magistrikraadi omandamine muusikateaduses. Hele-Riinil on magistridiplom juba taskus Soomes löökpillide tudeerimise eest.

Kokku said kaks trummitüdrukut Muusikaakadeemia löökpilliklassis. "Ma vaatasin, et oo, veel väiksem tüdruk kui mina ja poole ilusam!" meenutab Hele-Riin esmakohtumist. Enne Drum-Attacki moodustasid neiud duo Muteki Taiko, kus mängisid jaapani trumme, suuri odaikosid ja taikosid.

Malakalööke õpiti õues

Laura mäletab, kuidas ta tundis end esiotsa nagu vette visatud kassipoeg. "Ütlesin: Laura, meil on paari nädala pärast esinemine, tule nüüd!" meenutab Hele-Riin. Laura võttiski siis trummi kaenlasse ja läks. Jaapani trummid on aga Euroopa löökpillidest üsna erinevad – nimelt on trummipulkade asemel malakad. "Sellised harjavarre jämedused," selgitab Laura ja räägib, kuidas võttis trummi ja sõitis maale õue peale harjutama, sest toas malakalööke õppida ei saa.

Tegelikult on toas täiesti võimalik trummimängu harjutada, seda aga harjutusmattidel. "Need näevad välja nagu ümmargused joogamatid," ütleb Laura. Nood kummist latakad pannakse trummi peale. "Üks asi on harjutada tehnikat kummipadja peal, aga siis, kui sa lähed päris trummi taha, siis kogu tunnetus on ikka hoopis teine," selgitavad tüdrukud üksteise võidu. Kummimatid on nende sõnul siiski pigem käte soojaks saamiseks, tehnikaharjutuste tegemiseks ning muidugi ka kõrvade säästmiseks.

Teist DrumAttacki sarnast trummiduot Eestis pole ning Hele-Riini sõnul pole midagi sellist ka naaberriikides.

"Jaapanis ja Koreas on see nii tavaline, et tüdrukud mängivad trumme. Tüdrukud mängivad isegi rohkem trumme kui poisid, aga professionaalideks saavad miskipärast poisid. Ma arvan sellepärast, et naistel tuleb lastekasvatusperiood vahele," räägib Hele-Riin, kes on tuttav ka Aafrika, Kuuba ja Brasiilia rütmipillidega ning proovinud džässigi. Trummiseti kogemus on tal ansamblist Blacky. Lai haare tuleb trummimängijale Eestis kasuks, usub ta. "Välismaal oleks hoopis teine asi. Seal sa pead ikka täielikult spetsialiseeruma ühele asjale, sest seal on nii suur konkurents. Aga Eestis pead sa kõike oskama!"

Laural on samuti klassikaline taust. Popivallas harib teda Hele-Riin ning Muusikaakadeemias õpib ta lisaks džässi. "Kõikide asjadega ma veel ei ole kokku puutunud," tunnistab Laura.

Teele leidis duo klubist

Teele Viirale jäi trummiduo silma Butterfly Lounge’is mängides. "Teele vist juhuslikult sattus sinna ja talle väga meeldis, pärast kuulsime tema suust ainult ülivõrdeid," meenutab Laura. Lugu oli neil küll juba valmis, ometi tuli kuskilt selle taustaks saada trummid.

"Nende lugu oli üks esimesi, mis oli jaanuaris väljas, ja niipea kui ma seda lugu kuulasin, mõtlesin, et meie oleks nagu kirss tordil siin," räägib Hele-Riin. "Ja nii imelik, et piisas mul seda mõelda, kui möödus nädal või kaks ja tuligi Teele kõne!" Trummikomplekti sellise gala tarvis lava peale üles saada pole tüdrukute sõnul sugugi kerge. "Meil oli kaks minutit aega, et poodium ja trummid üles panna. Kaks minutit, valmis ja läheb!" meenutasid nad "Eesti laulu" finaali. Lisaks suutis Hele-Riin oma jala välja väänata. "Mõtlesin üldse, et kas jääb ära see asi," meenutas ta oma muret, sest trummide taga oli tarvis palju liikuda.

"Lihtsalt Nokia kontserdisaalis on palju treppe!" naerab Hele-Riin. "Ja meil olid kõrged kontsad!" lisab Laura. "Trepid on liiga laiad, pole harjunud, ja jalg käis astudes teistpidi," räägib Hele-Riin peaproovis juhtunust ja rõõmustab, et vähemasti käed jäid terveks. Nagu näha, pole tüdrukud allaandjad ning väljaväänatud jalast suuremat probleemi tegemata mindi lavale ja tehti oma asi ära. Professionaalse naeratuse saatel.

Tagunud trumme ka mudases peenras

Esinenud on duo mitte üksnes laiade treppidega kontserdisaalis, vaid üsnagi ekstreemsetes tingimustes. "Üks taikomäng oli Kadriorus Jaapani aia avamisel!" kilkab Laura. "Ja kus me olime – silla peal või peenras?" ei suuda Hele-Riin kuidagi meenutada. "Me olime peenras!" mäletab Laura ja täpsustab, et vahetult enne etteastet oli olnud just hull vihm, nii et peenar duo jalge all lirtsus ja oli mudane.

Teisel ekstreemkorral esinesid nad botaanikaaias. "See oli ka lahe, sest trumm oleks peaaegu vette kukkunud!" naerab Laura. "Ma tagusin kogu aeg ja trumm muudkui liikus ja liikus edasi ning lõpuks oli mingi kaks sentimeetrit väikesest veesilmast puudu," räägib Hele-Riin, et trumm võinuks lihtsalt tiiki sadada.

Kolmandana meenub Laurale üritus "Valgus kõnnib Kadriorus". "Seal oli külm lihtsalt, muidu oli äge," ütleb ta, ehkki tegelikult oli häda selles, et tüdrukutel polnud sooje riideid.

Puukoored ja värskafon

Lemmiktrumme tüdrukutel pole, neile meeldivad kõik. "See ei pea isegi trumm olema, mida sa lööd," ütleb Laura. Nad on tagunud näiteks kanistreid, õõnestatud puukoori ja autovedrusid ning mänginud ka värskafonil.

"See oli veepudelist tehtud pill!" räägib ta kaas-õpilaste tehtud muusikariistast. Imelikel pillidel mängimist põhjendavad tüdrukud asjaoluga, et klassikalise taustaga tänapäeva heliloojad armastavad luua teoseid õõnestatud puukoortele ja värskafonidele. "Saund on olulisem kui see, kas pill on olemas," teab Laura. "Kui vajaminevat instrumenti ei ole olemas, siis see lihtsalt tehakse ise."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis