ELU ARMASTUSES: Kristin Aavakivi tunnistab, et seitse aastat elu siiratud südamega on teda palju muutnud. Olulisim on tema jaoks teadmine – elu ilma armastuseta on väärtusetu. Et armastuseks oleks jaksu, otsib ta tuge jumalasõnast. (Aldo Luud)

"Aeg-ajalt pean ma endale ikka meelde tuletama, et mul on siiratud süda," tunnistab Kristin Aavakivi oma südame sünnipäeval – 7. märtsil sai seitse aastat hetkest, kui tema sees hakkas põksuma napollase süda.

Kristin Aavakivi (40) saab siira-tud südamega hakkama kõigega. Ta peab vaid hindama õigesti oma jõuvarusid. Jah, suusatades tuleb tal aeg-ajalt endale meenutada, et keppidega ei maksa liiga jõuliselt hoogu lükata. Aga muidu ei sega tema uus süda karvavõrdki aktiivse elu elamist.

Poole aasta eest Kristinile pilgu peale heitnud Itaalia arstid olid naise südamega väga rahul: "Perfektne! Töötab väga hästi ja jõuliselt!"

Viimne võidmine enne operatsiooni

Rooma arstid olidki need, kelle hoole alla Kristin seitsme aasta eest sattus. Pärast seda, kui Eesti arstid olid tal diagnoosinud ränga tõve – kardiomüopaatia ehk südame laienemise. Ja ühel hetkel siis käsi laiutanud, sest nemad ei osanud noort naist enam aidata. Kristini jõud hääbus iga päevaga.

Tänu haigusele koges Kristin aga suurt imet: sugulaste ettevõtlikkus lennutas ta Itaalia haiglasse ja seal leiti talle sobiv elutähtis organ paari kuuga.

Kristin mäletab tänaseni hommikut, kui arst tuli palatisse ja ütles tõsiselt: "Bella! C´? nuovo cuore per te!" "Mida ta sellega öelda tahab?" ehmus Kristin arsti tõsist ilmet vaadates. Itaalia keeles teadis naine vaid üksikuid sõnu, näiteks seda, cuore on "süda" ja nuovo "uus".

Ühel hetkel jäi Kristini pilk põrandale ja talle koitis. "Cuore per me?" küsis ta itaalia keeles ning arst vastas talle säravil silmil jaatavalt: uus süda Kristinile on leitud!

Siis läks kiirustamiseks, sest süda oli Napolist helikopteriga juba teel.

Naine, kes ei jaksanud juba ammu voodist tõusta, viidi pesema ja valmistati operatsiooniks ette. Talle tulid häid sõnu ütlema Rooma eestlased ja itaallastest sõbrad. Kutsuti kohale kirikuõpetaja, kes Kristini voodi ääres palvetas ja tema otsa ette väiksest tuubist võetud salviga ristimärgi tegi. "Nüüd ma tean, et katoliiklastel tähendab see viimset võidmist," naeratab Kristin ja ütleb, et just isa Romano palve tõi tema sisse rahu.

Kui Kristinile helistas tema Eesti raviarst Tiit Pokk ajal, kui teda operatsioonisaali lükati, suutis naine juba naljagi visata: "Ära sega, ma olen parasjagu operatsioonil!"

Pärast siirdamist ärgates oli Kristin esialgu ehmunud, sest uue südame löögid tundusid võõrad: "Süda lõi kuidagi teistmoodi, valjult! Ma palusin, et Jumal mind südamega lähendaks, sest kogesin, et süda küll lõi mu rinnus, kuid oli minust kaugel."

Nüüd, seitse aastat hiljem, käib Kristin kaks korda aastas end Itaalia arstidele näitamas. Iga 12 tunni tagant peab ta neelama immuunsust pärssivaid ravimeid – et organism ei tunneks ära võõrkeha – võõrast südant – ja ei asuks temaga võitlema. Kuna need ravimid vähendavad ka vastupanu viirustele, peab Kristin jälgima hoolega hügieeni, et ta ei nakatuks.

Möödanikust mäletab Kristin, et kõige keerulisem oli lootusetuse tunne: keegi ei julgustanud teda. Seepärast on üks tema unistus, et kõik vajajad saaksid haiglasüsteemis ka hingelist abi. Üks võimalus seda pakkuda oleks ehk palvetuba, arutleb Kristin.

Ta leidis lootust paranemiseks alles siis, kui jõudis Itaaliasse: "Nägin südame siirdamise läbi teinud inimest, kes ei kõndinud kepi ega karkudega ja sain aru, et mul on võimalus!"

Surmasuus olnud teavad, et Jumal on olemas

Nüüd pakub Kristin samasse olukorda sattunud haigetele tuge ja lootust.

Tõsi, üks Soomes endale uue südame saanud mees suri. Aga Saksamaal ootab endale juba teist aastat südant 50aastane naine, kes sai innustust oma elu eest võidelda just Kristinilt.

Rasked katsumused ei ole vähendanud naise elulusti, sest kingiks saadud elu ei tohi raisata. Juuksuriametist pidi ta paraku siiski loobuma. "See oli füüsiliselt kurnav," nendib naine, kes praegu on ametis raamatupidajana.

10aastase tütre Aleksandra ja töö kõrvalt käib Kristin toeks ja seltsiks sõbranna insulti põdenud emal ning esmaspäeva õhtuti on ta Toomemäe nõlval palvekliinikus Healing Rooms. Inimesed saavad minna sinna oma muredega, et nende eest palvetataks.

Kristin teeb seda kõike suure rõõmu ja rahuloluga, sest koges haige olles, kui suurt tuge pakub ligimese eestpalve.

"See, kes on olnud surmasuus, ja mina ju olen olnud, ei saa öelda, et Jumalat pole olemas," ütleb Kristin veendunult.

Tänulik oma südamele iga löögi eest

Jumala olemasolu kogeb Kristin ise näiteks selle kaudu, et tema ellu jõuavad vajalikul hetkel inimesed, kes teda toetavad. "Ma ei saanud endale kingiks mitte ainult uut elu, mind justkui kantakse läbi selle," lausub ta.

Mõne aasta eest kõneles Kristin Pereraadiole antud intervjuus sellest, et kuigi ta on rajanud kuus kodu, elab ta praegu ikka kitsukeses üürikorteris. Üks kuulaja ei leidnud enne südamerahu, kui oli naist aidanud. Just tänu talle elab Kristin koos tütrega alates möödunud sügisest õdusas kolmetoalises Karlova korteris.

Selle renoveerimine on pakkunud naisele võimalust end uutes olukordades proovile panna. Näiteks on korteri uhked vitraaž-uksed Kristini enda kujundatud ja kokku pandud. Ja vannitoa kapp õblukese naise enda restaureeritud.

Tänavu talvel on Kristin nautinud kõige enam koos Aleksandraga sportimist. Ema ja tütart võib sageli trehvata nii suusarajal kui uisutamas, nende suurim kirg on aga mäesuusatamine. Kristini südame sünnipäevagi tähistasid nad kahekesi Kuutsemäel.

"See on imeline, kui ma näen kasvamas oma last ja saan teda toetada!" tunnistab Kristin, et tema uue elu olulisem punkt on asjaolu: tütar sai ema tagasi!

Kas arstid on Kristinile ennustanud, kui kaua on võimalik koos siiratud südamega elada? "Mina olen oma silmaga näinud inimest, kes on 23 aastat uue südamega elanud. Mina usun, et saan veel ka pensionipõlve pidada," kostab Kristin, lisades, et on oma südamele tänulik iga löögi eest.

Eestis kümmekond uue südame vajajat aastas

Maailma esimese südamesiirdamise tegi 1967. aastal Lõuna-Aafrika vabariigis Kaplinnas kirurg Christiaan Barnard. Patsient elas siiratud südamega 18 päeva.

Eesti patsiendile siirati esimest korda süda Soomes üle 20 aasta tagasi. Mees elas pool aastat ja suri viirusnakkusesse.

TÜ tervishoiuinstituudi mullu avaldatud raporti "Südametööd toetava seadme efektiivsus ja kulutõhusus kaugelearenenud südamepuudulikkuse korral" järgi paigaldati 2010. aasta juunis Põhja-Eesti regionaalhaiglas koostöös Helsingi kolleegidega esimene vasakut südamevatsakest asendav seade Eestis, et teostada südamesiirdamine Helsingis. 2012. aasta alguses paigaldati Helsingis Eesti patsiendile südant toetav seade. Mõlemad patsiendid surid mõni kuu pärast seadme paigaldamist.

Eestis südant ei siirata, kuid siin arvatakse aastas olema kümmekond uut südant vajavat patsienti. Praegu ootab südame siirdamist Berliinis üks Eesti patsient, raske müokardilise infarkti läbi põdenud 50aastane Dzulieta Kerimjan.

Üle maailma siiratakse aastas umbes 5000 südant. Mullu siirati Eurotransplanti maades (koordineerib doonorelundite kasutamist Austrias, Belgias, Horvaatias, Saksamaal, Hollandis, Luksemburgis ja Sloveenias) 570 südant, aasta lõpu seisuga oli ootejärjekorras 1235 inimest.

Põhjamaade doonorelundite vahetusega tegeleva Scandiatransplant (hõlmab Taanit, Soomet, Islandit, Norrat ja Rootsit) piirkonnas siirati mullu 126 südant, aasta lõpu seisuga oli uue südame ootel 93 inimest. Eestil on käimas läbirääkimised liitumaks Scandiatransplant võrgustikuga.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis