Põhja-Eesti regionaalhaigla plaan kehtestada erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) nina-kõrva-kurguhaiguste vastuvõtule 35–40kroonine visiiditasu tõi esile valusa küsimuse tervishoius: õigeaegse arstiabi kättesaadavus.

Kui kättesaadav on praegune arstiabi – kas kergesti, nagu leiab vastne sotsiaalminister perearstiabi kohta? Kas senine kättesaadavus tagab patsiendile ka sisulise abi või annab üksnes võimaluse linnuke (või tühivisiit) kirja panna ja selle eest haigekassalt raha kasseerida? Ja siis käsi laiutada, et raha ju ei jätku.

Kui arsti pole

Pealtnäha oleks perearstiabi patsiendile justkui kättesaadav, aga igal tööpäeval vaid neli tundi päevas – perearsti tööjuhend sätestab tööajaks vähemalt 20 tundi nädalas (üks vastuvõttudest peab olema õhtusel ajal). Seega tööinimesele, kes tööajast arsti juurde ei pääse, sisuliselt kord nädalas. Nõutav perearstikeskuse lahtiolekuaeg on 40 tundi nädalas.

Ülejäänud aja nõustab ja kuulab patsiente ära pereõde, kellest on saanud mõnes perearstikeskuses registraator-sekretär-asjaajaja, parema töökorraldusega suuremates perearstikeskustes ka omaette vastuvõturuumi ja -ajaga. Pereõdesid hindavad patsiendid küll kõrgelt kui häid suhtlejaid ja nõuandjaid pisemate küsimuste lahendamisel, aga tõsise tervisehäda puhul tahetakse ikkagi arsti jutule. Sest tema on see, kes paneb diagnoosi, otsustab ravi üle ja omab õigust retsepte välja kirjutada, annab saatekirju eriarstile – tal on otsustusõigusi, mida pereõel ei ole.

Ajal, kui perearstil vastuvõttu pole, soovitatakse patsientidel perearstile helistada (nõuandetelefonil 1220) või pöörduda erakorralise meditsiini osakonna või kiirabi poole. Sellist aega on kaks kolmandikku ööpäevast – kaks korda rohkem, kui kestab vastuvõtt perearstikeskuses, sellest arstiga kohtumiseks vaid kuuendiku jagu. See ongi ajavahemik, mille jooksul koormatakse üle EMOd ja kiirabi juhtumitega, mis ei ole alati erakorralised ega vältimatud.

Aga mitte ainult. Mõnikord soovitab hoopis perearst ise patsiendil EMOsse pöörduda, kui on kiiresti mõnd uuringut vaja teha – teades, et eriarstide järjekorrad on ebamõistlikult pikad ja selle aja jooksul inimese tervis halveneks oluliselt. Telefoninõustamine siin lahendusi ei paku. Missugust abi saab tervisemure puhul anda nõuandetelefoni kaudu, kui perearstide põhiline argument koduvisiidi mittetegemisel on see, et kodus ei saa ju diagnoosi panna, patsiendilt analüüse võtta?

Mis on vältimatu?

Mida mõistetakse siis vältimatu või erakorralise arstiabi all? Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5 ütleb, et vältimatut abi osutatakse siis, kui selle edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Teisisõnu on erakorralise meditsiini eesmärk hoida ära patsiendi surm või töövõimetus, andes kiiresti abi. Selline arstiabi peab sama seaduse § 6 järgi olema patsiendile tasuta.

Kuidas ja kas saab patsient ise hinnata, kui eluohtlik või invaliidistav tema seisund on? Patsiendile on arusaamatu ka see, missuguste kriteeriumide alusel hindab seda EMOs triaažiõde. Siin peitubki konks, miks kõrgema visiiditasu kehtestamine lihtmeetodil on küsitav ja võib osutuda edaspidiste vaidluste-kaebuste allikaks, kui kriteeriumid jäetakse paika panemata.

Arstide streigi tulemusena kasseeritakse EMOs endise 3,20 asemel patsientidelt visiiditasu viis eurot iga pöördumise korral olenemata sellest, kas juhtum osutub vältimatuks või mitte – ise kohale tulnud inimesi enne üldse jutule ei võetagi. Ainult siis, kui patsiendi annab EMO-le üle kiirabi, ei tule midagi maksta. Kas on kellelegi visiiditasu hiljem tagastatud, kui on selgunud, et juhtum osutus omaalgatusliku pöördumise korral siiski erakorraliseks? Ilmselt mitte. Kuigi sellise puhul on patsientidelt raha kasseerimine sisuliselt seadusevastane.

Seda on ka visiiditasu tõstmine, sest see kehtestatakse ravikindlustuse seadusega. See kehtib raviasutuste puhul, kellel on haigekassaga leping, mitte erakorralises meditsiinis. Seega ei ole seadust muutmata või erisust tegemata regionaalhaiglal võimalik erakorralise meditsiini osakonna visiiditasu suurendada, kuna tegemist on haiglaga, kellel on haigekassaga kehtiv leping.

Tundub, nagu oleks kõrgema visiiditasu kehtestamine EMOs üks väike katse korrastada ühe esmatasandi haigla pika järjekorra mure, aga tegelikult viitab see palju laiemale probleemide ringile, mis on meie tervishoius juba kauem susisenud ja lahenduseta jäänud. Selle lahendamine nõuab aga kaugemale vaatavaid poliitilisi otsuseid. Tegemist pole ju ainult ühe haigla ühe murega – pikad järjekorrad on kõigi haiglate EMOdes, eriarstide järjekorras peab patsient aga kuid

ootama. Just see on mõtlemise koht. Aga mitte ainult riigile ja poliitikutele, vaid ka igale inimesele endale, sest mitte keegi ei saa oma tervise eest vastutust võtta peale inimese enda.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis