Lembitu Kuuse (TIINA KÕRTSINI)

2013. aasta alguses võtsime telefoni otsa inimesi, kellel juba 2012 oli rohkem tegude tegemise kui unistuste heietamise aeg, ja uurisime, kas alanud aasta peaks veel rohkem püssirohtu põletama või on aeg hinge tõmmata.

Siim Aimla unistab džässorkestrist

Siim Aimla, mullu aasta muusikuks tunnistatu: "Minul on üks kindel soov – viia oma pillimäng täiesti uuele tasemele. Eelkõige puudutab see muidugi mu lemmikinstrumenti saksofoni. Aga järeleaitamist tahaksid teisedki pillid. Tunnen ise, et vajaksin oma pillidega hoopis paremat kontakti. Nagu tunnen sedagi, et olen selle sammu astumiseks valmis.

Ehkki mul on kodus kasvamas kolm last, puudutab teine soov mu neljandat lisalast – Estonian Dream Big Bandi. Minu igatsustes elavad juba ammu kõik sammud, mis tuleks astuda, et praegusest projektiansamblist saaks võimlikult lähitulevikus korralikult funktsioneeriv ja regulaarselt töötav kutseline džässorkester. Siis saaks suvalisel ajal teha sarnaseid kontserte nagu hiljuti detsembris, kus meiega koos musitseeris Kurt Elling – oluline nimi maailma džässitaevas. Maailma tippnimesid oleks tulemas riburada. Asi on meis enestes – et meil poleks häbi kõige kõrgemasse tippu kuuluvate muusikutega koos musitseerida ja teha nendega koos tõsiseltvõetavat orkestraalset džässi. Stiile, mida sellise pundiga mängida, on ju arvutult. Alustades svingist ja ka modernsemast džässist.

Ühtviisi oleks sellise orkestri tekkimine ka hoog noortele muusikutele ja muusikakirjutajatele. Toodavad ju meie kõrgemad muusikakoolid arvukal hulgal vägagi andekaid instrumentaliste, kellel väljundit nagu polegi. Minu silmis paistab see praegu lihtsalt riigiraha raiskamisena. Väga kõrge džässihariduse saanud inimese siirdumine hoopis teisele tööle pole ju mingi haruldus. Sellise orkestri moodustumine oleks aga kindel väljapääs.

Kolmas soov puudutab minu hobi surfi. Püüan ära õppida salto ehk loopi tegemise purjelauaga."

Lembitu Kuuse ootab häid uudiseid ja soovib Eesti sportlastele medaleid

Lembitu Kuuse, mulluse Kuldmikrofoni laureaat: "Väga ootaks, et need veskid, mis tavaliselt aeglaselt, aga seekord lausa tapvalt aeglaselt jahvatavad, vähemalt selle aasta numbri sees selguse majja tooks. Igaüks saab aru, kellest ja millest on jutt. Teadagi, millist tulemust meie ootame. Mida päev edasi, seda kõrgemale tõuseb usk ja lootus, sest asjasse on süvenetud nii põhjalikult kui võimalik.

Olümpiat sel aastal ei ole, võistlusi, mis publiku teleka ette naelutavad, tuleb aga küllaga. Alates imekaunist Val di Fiemmest, millega mind seovad omad mälestused – just seal toimus 20 aastat tagasi MM, mida ma esmakordselt oma silmaga vaatama pääsesin. Päike paistab seal alati. Eelmisel korral kindlasti ka Kristina Šmiguni jaoks, kes sealt oma ainsa MMtiitli võitis.

Et ka seekord jätkuks päikest meiegi õuele, on praegu vist natuke palju tahetud. Sooviks vähemalt sedagi, et mõni meie suuskur sealt väikese energiasüsti saaks.

Jubedalt ootan Tour de France’i, 100. juubelivõistlust. Meil ei ole seal küll suurt esindust, aga sooviks kangesti, et ka üks võib lahinguväljal olla mitte ainult sõdur vaid koguni kindral. Rein Taaramäe on see mees, keda silmanurgast jälgivad kõik konkurendid. Kui Reinul oleks võtta stabiilsust ja küpsust – mida ma Reinule kõige enam soovingi – ei ole kellelgi lihtne temaga hakkama saada. 21 päeva – see ei ole lihtne seriaal ka meie televaatajale. Ja aiman, et omagi suvepuhkus möödub Gonsiori tänaval.

Ning muidugi sooviksin ka Gerd Kanterile üheksandat tiitlivõistluse medalit Moskvast. Ka sõudjad võiksid pöörata nina tagasi sellele kursile, kus medaleid jagatakse. Vahe on natuke pikaks kärisenud.

Endale soovin vaid seda, et jaguks natuke rohkem aega perega koos olla. Nautida elu ja igasugust ilma. Ka väikestest asjadest tuleb osata rõõmu tunda, nendest saabki tavaliselt kokku elu suur pilt.

Kõige viimasena soovin endale, et just minu käes see Kuldmikrofon rooste ei läheks. Õnneks on väga kosutav näiteks "Tähelaeva" tegemine. Sellised saated ei lase kindlasti mikrofonil rooste minna."

Kivirähk sihib "Rahva Omakaitsega" rekordit

Andrus Kivirähk, üks viljakamaid Eesti kirjanikke, kes sel aastal üle maailma taas pinutäie auhindu korjas ja isegi Brasiilias pärjatud sai: "Tahad – valmistan sulle pettumuse. Mul ei ole selleks aastaks ühtegi konkreetset plaani. Elan rohkem päevast päeva. Tasapisi, et vaadata, mis õieti juhtuma hakkab. Ei ole tulemas ainsatki näitemängu. Mullu sai neid kolm, ehk on juba määr täis?

Raamatut vist ka ei tule. Vähemalt plaanis küll pole.

Ka majanduslikus mõttes pole erilisi unistusi. Et osta uus maja või nii. Olen praegusegi elamisega ülimalt rahul. Uut autot ka ei taha. Olen selles mõttes vist täiesti ebaeestlane, et midagi materiaalset ei tahagi. Mine tea – aasta jooksul võib mõni reisisoov ikkagi tekkida. Aga mis neid siis ilmarahvaga jagada.

Ahhaa – üks märk on mul küll sihikul. Tahame Mart Juurega oma raadiosaadet jätkata nii suure tuhinaga kui vähegi võimu. Kui ihus vähegi võimu, tahame "Rahva Omakaitsest" teha Eesti kõigi pikemat aega eetris olnud saate. Rekordi. Aga sinna on veel pikk tee – oleme praegu eetris olnud kõigest 17 aastat – ja "Päevakaja" rekordini on veel aega."

Heidi Pinnak loodab kokkade olümpial hästi Eesti eest seista

Heidi Pinnak, tipprestorani Egoist peakokk: "Mind ootab jaanuari lõpus ees väga tõsine väljakutse – Eesti esindamine Prantsusmaal Lyonis maailma vahest kõige esinduslikumal kokandusvõistlusel "Bocuse d`Or", mida peetakse ka kokanduse olümpiamängudeks. See on võistlus, kus oma oskusi esitlevad tippkokad kogu maailmast ning publiku seas on ka palju kroonitud päid ja muidu väga kõrgeid külalisi. Loodan, et mul õnnestub Eesti kokakunsti ja Eesti köögi eripära väärikalt tutvustada ning tõestada, et meil – siin kaugel põhjamaal, kus paljude arvates valitseb ikka veel igavene talv – on ometi kõrged kulinaarsed oskused ja maailmatasemel toore. Peale selle suursündmuse õnnestumise soovin, et Eesti peredes jätkuks ikka aega ja tahtmist hoida au sees meie esivanemate retsepte ning ka kodust söögitegemist. On ju aasta 2013 kuulutatud kultuuripärandi aastaks – seega on paslik just nüüd enam tähelepanu pöörata ka toidupärandile."

Margit Amer lubab remontida ja noorte hüvanguks väärt projekte kirjutada

Margit Amer, aasta ema 2012, Loksa kodutütarde juht, kolme poja ema: Kangesti tahaks sammukese edasi jõuda oma neljatoalise korteri remondiga. Aeg on kätte jõudnud teha suuremaid elumuutusi, sest vanemad poisid hakkavad kodust välja lendama. Alustasime vanema poja toaga, selle saime jõuluks valmis. Kohe, kui pühade kiire möödas, jätkame suures toas. Teeme oma jõududega – tuleb siis välja nii hästi kui tuleb. Põhiliselt napib aega. Aga ega ka rahaga väga laiutada pole.

Töö poolelt mõtlen headele projektidele ja nende kirjutamisele. Et saaks taas raha noortele midagi põnevat korraldada. Nad kõik ju ootavad ja tahavad midagi teha. Selles liinis oli möödunud aastal hästi põnev. Noored pidid ise projektid kirjutama, need ka kaitsma ja läbi viima. Tohutult huvitavaid asju tuli välja.

Kaitseliidu poolt ootaks Harjumaa asjade paikaloksumist. Meil on hetkel noortetöös keerulised ajad, inimesed vahetuvad. Aga nii vabatahtlike tööga juba kord on – kõik tehakse ju oma pere arvelt ja mõnelgi võib jaks raugeda.

Päris isiklikus plaanis mina Kanaaride mõtteid ei mõlguta. Minul on pigem nagu reklaamis: tahaks minna kohe päris üksi jõe äärde ja vaataks veerand tundi vett ilma midagi tegemata. 15 minutist jääks vist väheseks, aga kui üheks nädalaks selline aeg tuleks, oleksin küll õnnelik. On ju reaalsed plaanid?"

Karolin Kuusik plaanib uut lähenemist kasukatele

Karolin Kuusik: Mulluse aasta ühe edukaima moekollektsiooni looja: "Sellel aastalgi püsib vankumatu soov aina ilusamaid riideid teha. Aga väikese lisandiga.

Nagu kohalikud kokad hakkavad aina rohkem lugu pidama kohalikust toorainest ja materialist, liigun oma mõtetes sinnapoole ka mina. Ennustan aga, et nii lihtne kui kokkadel minul olema ei saa.

Kui Eestis kasvav toit on esmaklassiline, siis tekstiilitööstuse tarvis meile loodus suuremat ei anna, kui, siis lina ja lambaid. Just viimastel saadav on põnev ja suurel määral avastamata maa. Uus lähenemine kudumitele ja kasukatele – see on minu tänavune mõttemaailm. Ehk hakkab siis pisutki muutuma see vaatenurk, mis eelistab küll kodumaist toitu, aga mitte eriti kodumaist tekstiili.

Igal juhul seisab mu väikestes ootustes võita tänavu Kuldnõel. Seda ei saa aga plaanida. See antakse juhul, kui sa teed tugevalt tööd, oled tubli ja seda ka märgatakse. Ennustan, et 2013 tuleb minu enda jaoks veel parem kui eelmine."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis