2
fotot
TEHTUD! 31. mail Tartus jalgsirännakut alustanud Maarika Traat jõudis reedel Hispaanias Santiago de Compostela katedraali ette, mis on palverändurite püha paik. (ERAKOGU)

"See mõte tõsiselt paelus mind, ja ma tegin ta ära," ütleb tartlanna, kes kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse palverändurite pühasse paika. Nüüd vaatab ta, kuidas pärast pooleaastast rännakut koju saada: "Tahaksin jõuludeks kodus olla."

31. mail alustas inglise filoloog ja doktorikraadiga arvutuslingvist Maarika Traat Tartus koduukse eest jalgsirännakut Hispaaniasse Santiago de Compostelasse – palverändurite pühasse paika, kuhu jõudis kohale läinud reedel. Kokku kõndis ta, palveränduri pass põues, üle 5000 kilomeetri. Aega võttis see kuus ja pool kuud.

Kui suvel küsisime jalgsirändajalt, kas rännak on enda proovilepanek või on see selleks, et oleks aega mõtlemiseks, siis vastas ta, et võib-olla saab parema vastuse anda siis, kui on kohale jõudnud. Pärast kohalejõudmist esitasime sama küsimuse. "Tegelikult oli see aeg mitte mõtlemiseks, vaid pigem selleks, et natuke vähem mõelda," tunnistab ta nüüd.

Rändaja kohtas teel uskumatult lahkeid inimesi. "Mul on ikka inimestesse usku olnud, aga ikkagi olen üllatunud, kui palju vastutulelikke ja abivalmis inimesi ma oma teel kohtasin," ütleb ta. Näiteks Lätis-Leedus joodeti teda alatasa värske lehmapiimaga. Poolas ööbis ta ainult neli-viis korda telgis – ülejäänud kordadel oli tänu headele inimestele kindlam katus pea kohal. Saksamaal ja Šveitsis korjati ta mitmel korral sõna otseses mõttes tänavalt üles ja pakuti öömaja. Prantsusmaal sai ta headelt inimestelt uued kingad jalga.

Tervis pidas tal 5000kilomeetrisele jalgsirännakule muidu hästi vastu, ainult vasaku jalaga tekkisid probleemid. "Ühest küljest seetõttu, et kõndisin liiga kaua liiga kulunud jalatsitega," selgitab Traat. "Teisest küljest ehk ka mu liigse totakuse tõttu – isegi tippsportlased võtavad ju taastumiseks aega, aga mina tahtsin ainult minna, minna, minna."

Kuidas jalgsi Tartust Hispaaniasse rännanud tartlanna nüüd koju tagasi saab, ta veel ei tea. Kuna ta tahtis kindel olla, et ikka Santiagosse kohale jõuab (jalaprobleem tekitas väikese ebakindluse), siis ta oma tagasisaamist pikalt ette plaanida ei saanud. Siiani tal lennupiletit pole ega ole jõudnud ka hindu vaadata. "Aga kardan, et nüüd enne jõule on need nii kallid, et hammas ei hakka peale," tunnistab ta. "Muidu tahaksin küll jõuludeks kodus olla, aga kui ei saa, mis siis ikka parata."

Kui lennud on liiga kallid, tuleb pöidlaküüdiga tagasi tulla – ta on varemgi palju Euroopas nõnda reisinud. Samas pole talv hääletamiseks kuigi hea aeg – esiteks külm, aga suurem probleem on see, et valget aega on vähe ja pimedas hääletamine on problemaatilisem. "Jalgsi tagasituleku idee muidu võlus mind ka," ütleb ta, "aga mõnel praktilisel põhjustel on vaja kiiremini Eestisse tagasi saada."

Päevarekord 60 kilomeetri ringis

Maarika Traadi päevarekord Tartust Hispaaniasse kõndimises, seljas umbes 15 kilo kaaluv seljakott, on 60 kilomeetri ringis. 3500 kilomeetrit kõndis ta ühtede ja samade jalanõudega. Täpsemaid kokkuvõtteid oma rännakust teeb Traat koju jõudes – info paneb ta üles blogisse www.tartu2santiago.wordpress.com

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis