2
fotot

"Selline asi võib juhtuda igaühega, ka palju noorema inimesega," ütleb armastatud muusik Olav Ehala (62), kes augusti lõpul kopsutrombi tõttu Viljandi haigla intensiivraviosakonda sattus.

"Tegin saunapuid ja üks puu lendas täpselt säärel oleva veeni pihta. Tavaliselt ei juhtu sellest midagi, aga mul tekkis sisemine veenipõletik, mis omakorda võib põhjustada trombi. Nii mul hakkaski parempoolne kops hingamisel valu tekitama, mille järel konsulteerisin kohe perearstiga, kes soovitas mul minna haiglasse seda kohta näitama. Selgus, et oligi mul üks trombikene läinud paremasse kopsu."

Õnneks oli heliloojal kerge häda. "Aga mõneks päevaks pandi ikkagi pikali, sest ega arstidki oska kohe öelda, kui tõsise terviserikkega tegu on. Õnneks polnud midagi hullu ja nüüd pean ma lihtsalt iga kolme nädala tagant vereproovi andma," räägib eluaeg sporti teinud ja korvpalli mänginud Olav. Ta on kaks korda varemgi haiglasse sattunud – siis olidki põhjuseks palliplatsil saadud traumad.

"Esimene kord juhtus see sügaval nõukogude ajal, kui mul oli mure vasaku põlve meniskiga, nagu korvpalli mängides seda ikka võib juhtuda. Siis olin ma vist nädal aega haiglas, sest siis tehti ikka suur lõige. Arm on mul jalal tänini. Mäletan, milline reformvoodi mul oli, tagumik oli vastu põrandat! Sõber Ivo Linna tõi mingi ukse, mille panime madratsi alla, et ma saaksin normaalselt magada. Parema põlve meniski vigastuse suutsin ma hankida aga juba uuemal ajal. Siis torgati lihtsalt mingi toru sisse ja pärast seda läksin koju juba omal jalal. Nii et jah, põlved on mul mõlemad lõigatud," muigab Olav, kes jättis korvpalli juba viis aastat tagasi.

Jooks eriti ei istu

Korvpalli jättis helilooja siis, kui vigastas oma sõrme. "Mitte küll eriti ohtlikult. Aga arvestades, et sõrmed on mu toitjad, pigem loobusin korvpallist. Kuigi sõbrad kutsusid tagasi, et pole midagi, viska kaugelt peale, ära mine sinna korvi alla sudima. Aga sa lähed ju mängides hasarti! Kus sa saad siis pidama ja pidevalt sõrmede peale mõelda," naerab Olav.

"Aga ma loodan, et varsti tuleb lumi maha, sest mulle meeldib väga suusatada. Ka õhtul pärast tööd saab näiteks minna Hiiule, kus on valgustatud rada, ja teha seal kümnekilomeetrise ringi. See on väga vahva! Suvel saab seevastu rattaga sõita. Asja ees teist taga jooksmine mulle eriti ei istu. Joosta meeldis mulle ikka palli järele," muigab ta. "Pigem siis juba metsas jalutada. Ja eks suvel leiab ka oma aias tegevust," ütleb tegus ja toimekas helilooja, kes nüüd muusikaakadeemias kolmveerandkohaga noori muusikuid õpetab, kuid juba aastaid ka Heliloojate Liitu juhib, pidevalt kontserte annab ja muusikat kirjutab.

"Heliloojate liidu esimehe uued valimised on 2014. aastal ja siis panen ma esimehe ameti kindlasti maha," on muidu alati leebe olemisega ja naerusuine muusik siinkohal resoluutne. "Aga akadeemias – niikaua kui jõudu on – tahaks ikka jätkata. Kuigi võiks ju ka siit pensionile minna, aga ei raatsiks veel," ütleb ta muiates. "Ja loomulikult võiks ka filmimuusikat kirjutada. Eriti on mulle meeldinud kirjutada muusikat animafilmidele," täpsustab Olav, kes näiteks on kirjutanud muusika tunnustatuima Eesti animaatori Priit Pärna üheksale filmile.

Pärnaga sõbrad praegugi

"Kahjuks pole me enam mitu aastat koos filme teinud," kõlab Olavi hääles esimest korda kahetsusnoot. "Pole ka teisi pakkumisi olnud. Aga eks ma olen ka olnud seotud mitme tööga eri teatrites ja ka järgmiseks aastaks on mul Birgitta festivalilt üks tellimus. See ei tähenda, et mul enam animafilmi tegemiseks lusti poleks," lisab ta kohe. "Tehnoloogia on väga arenenud ja see tähendab, et midagi saan kodus teha, kuigi mitte otsast lõpuni. Pean vahel kasutama ka stuudiot, mis tegemise kallimaks ajab ja seda peavad omakorda arvestama produtsendid. Nii et viimane animafilm oligi mul Rao Heidmetsa "Elulugudega"," tõdeb Olav natuke nukralt.

Tegelikult jõudis ta filmimuusika kirjutamise juurde nõukaaega arvestades väga ebaloogilist teed mööda. "Sest enne pidid sa olema kirjutanud muusika kas dokile, tele- või multifilmile, ja alles siis pääsesid mängufilmi juurde. Ent mulle kukkus juba konservatooriumi ajal sülle suur muusikaline mängufilm "Don Juan Tallinnas"."

Edasi läks vaat et ligi kümme aastat, enne kui sõber Priit Aimla tutvustas Olavit Priit Pärnale, kes samal ajal tegi oma teist filmi "...ja teeb trikke". "Nii juhtuski, et alates Priidu teisest filmist kuni filmini "Karl ja Marilyn" olen ma kõikidele tema filmidele muusika kirjutanud. Saime ka muidu väga headeks sõpradeks – koos sai istutud ka mitte ainult väga loomingulistel õhtutel," naerab Olav. "Käisime perekonnitigi koos, siis sai samuti Priidu loomingulistest plaanidest räägitud ja ta pani mul idanema nii mõnegi mõtte. Nii mõnigi kujund hakkas helisema, kui ta rääkis oma uutes plaanidest," meenutab Olav koostööaastaid Priit Pärnaga.

Nüüd, kui nad pole enam nii-öelda naabrid, ka viimane üheskoos sündinud film jääb aastate taha ja Priidul on kodus kasvamas väike laps, on ka kohtumised harvemaks jäänud. Küll aga saavad tänini sõpradeks jäänud kaks meest kokku lähiajal, kui Tapal peetakse Priit Pärna 1. animafilmifestivali, mille raames 3. novembril musitseerib festivaligalal ka maestro Olav Ehala.

Kahe mehe üheksa filmi

"... ja teeb trikke" (1978)

"Harjutusi iseseisvaks eluks" (1980)

"Kolmnurk" (1982, pildil)

"Aeg maha" (1984)

"Eine murul" (1987)

"Hotel E" (1992)

"1895"

"Porgandite öö" (1998)

"Karl ja Marilyn" (2003)

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Liina Metsküla
Telefon 614 4166
Liina.Metskula@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis