3
fotot
ESIMENE SAAK: Lantimisõpipoisil (Kaspar Velberg) on esimest korda õnnestunud neiu ööklubist oma koju meelitada. Blond kaunitar (Maiken Schmidt) ei suuda sõnaosavale noormehele vastu panna ja andub talle. (Siim Vahur)

Kuidas muutub 30ndates arvutinohik, kes ikka veel ema juures elab ja keda mamma juba geiks peab, sest too pole ühtegi pruuti koju toonud, äkki naistemurdjaks, kes ööst öösse uusi kaaslannasid voodisse veab? Abiks on naeratus, toretsevad rõivad, jultunud olek, mustkunstitrikid, testid, rääkimine müstikast ja psühholoogiast. Äsja Tallinna Linnateatriga liitunud vastsete lavakalõpetajate komöödias "Lantimiskunstnikud" õpetab võrgutuskoolitaja noormeestele lantimist kui täppisteadust.

"Mõtlesime juba kevadel, kui me polnud veel päris koolilõpuni jõudnud, et seltskonnaga, kes tuleb Linnateatrisse, oleks tore teha selline vaadake-me-tulime-teatrisse-tükk," jutustab lavastaja Diana Leesalu, kes võttis koos kaaslavastaja Paavo Piigiga aluseks ühe tuntuima võrgutamisõpiku – Ameerika kirjaniku Neil Straussi autobiograafilise menuki "Mäng". "Lantimiskunst tundus nüüdisaegne ja hetkel väga päevakorral olev teema. Selgus, et "Mängu" on täiesti võimatu raamatukogust laenutada – see on vist tõesti väga populaarne," põhjendab Diana. "Rääkisin raamatust oma teatriväliste tuttavatega ja küsisin, kas keegi on seda lugenud. Üks noormees ütles, et misasja, ma ainult selle raamatu järgi elangi!"

Diana ja Paavo tõid sündmustiku üle nüüdis-Eestisse. "Me ei teinud sellest raamatust otseselt dramatiseeringut. Võtsime põhiosas üle võrgutamisreeglid ja situatsiooni, kuidas keegi läheb lantimiskoolitusele, kuid me ei järginud sealset tegevusliini."

Kui bestselleris on üks peategelane, kes toimunut oma silmade läbi kirjeldab, siis näidendis on kolm võrdse rolliga lantimiskunsti õppurit: jõukal järjel mees, kes on edukas kõiges peale armusuhete ja seksi, tüdrukute parim sõber, kes pole paraku iial kellegi poiss-sõber, ja endiselt ema kodus elav programmeerija, kellest mamma kahtlustab, et ta eelistab mehi. Esimese skoor on "umbes viis" ehk neli, teised kaks on sootuks süütud. Lantimiskogukond kasutab nende kohta väljendit SLJ ehk suvaline läbikukkunud jobu.

Kes oleks arvanud, et naise südame võib sulatada fraas "Kui ma poleks homo, võiksin sinusse armuda!" või see, kui kohtled teda ettekandjana ja kostad tema hämmeldunud reaktsiooni peale, et pidasid teda teenindajaks? "Osa asju on raamatus väga nilbed ja tehnilised – imestasin, kuidas sihukesed nipid üldse läbi lähevad. Samas on see teooria suuresti välja töötatud inimpsühholoogia põhjal – need on loomulikud reaktsioonid," arutleb näitleja Maiken Schmidt.

Tegijad said kiiksu külge

"Arvan, et see hakkabki iga lavastusprotsessi ajal juhtuma, aga olen nii teemas sees. Ma näen tänaval ja filme vaadates kõiksugu situatsioonides palju paralleele. Kui mõni mees mulle järsku tänaval juurde tuleb ja midagi ütleb, siis mina kohe mõtlen, kas ta kasutab äkki mõnda lantimisstrateegiat," tunnistab neiu. Sama kinnitab Diana: "Ma üritan pidevalt uute inimestega tutvumisel aru saada, kas nad on seda raamatut lugenud või mitte, kas nad edastavad päheõpitud avanguid või suhtlevad loomulikult. See on isegi natuke häirivaks muutunud."

Ka ühte lantimisõpilast kehastav Kaspar Velberg jälgib oma sõnul seda, kuidas sõbrad seltskonnas naistega suhtlevad, ja on nende käitumist analüüsides avastanud, et mõni on vastassoo tähelepanu äratamise nipid ise ära tabanud. Kaspar on isegi kogemata ehtsa lantimiskunstnikuna käitunud.

"Me läksime Kaspariga välja sööma. Ta teatas oma arust teenindajale, et me võtame selle tagumise laua. Tüdruk ütles siis: "Ma ei ole ju teenindaja." Jäi mulje, nagu Kaspar oleks teinud lähenemiskatset," meenutab Maiken naeru kihistades. "Tegelikult oli see tüdruk seal kunagi teenindaja olnud, aga juba mitu aastat enam mitte. Ümberkaudsed inimesed ja tema ise hakkasid naerma ja jäid mulle veel pikaks ajaks lõbusalt naeratama," lisab Kaspar.

Lantimiskool annab enesekindluse

Etendusel saab omajagu itsitada, ehkki teisalt paneb tükk tõsiselt mõtlema. Mis saab, kui baarid-klubid täituvad robotlike meisterlantijatega, kelle jaoks on tüdrukute saamine mäng –isenditega, kes räägivad naistest numbrites ja murravad südameid, kuid nullivad ometigi heade kavatsustega, ent tagasihoidlikumate meeste šansse? Kas ühiskond lihaletistub veelgi? Aga armastus ja püsivad suhted? Miks on üleüldse nii paljudel meestel alaväärsuskompleks? Kes siis olla, kui paipoiss on naiste jaoks igav, aga ka naistemehena tõukad neid endast eemale? Lõppeks on parim strateegia ausus, iseasi, et endist mängurit ei kipu südamedaam uskuma siiski, kui ta oma tunded siiralt välja laob.

"Me ei tahaks anda vaatajale mingit ühest juhtnööri, et vot nii on õige. Eesmärk on anda kätte lahtised otsad, et igaüks saaks ise mõelda," ütleb Maiken. Tegijad ei kiida lantimiskursust heaks ega tambi ka maha. "Halb versioon on see, kui lähed lantimismeetodite kasutamisega liiale ja hakkad seeläbi teistele inimestele liiga tegema. Samas tuli ka Neil Straussi raamatust selgelt välja, et enesekindlus, mille sa selliselt koolituselt saada võid, võib sind elus väga palju aidata. Näiteks meie loo lõpus julgeb üks tegelane just tänu koolitusele öelda oma silmarõõmule asju, mida ta enne ei julgenud," seletab Diana. Ehkki üha

uute vallutuste järele janunev mängur ei suuda üles ehitada õnnelikku kestvat suhet ja muutub endalegi vastikuks, võib see eluetapp kasuks tulla.

"Arutlesime proovis, et kui inimesed teevad kõike seda loomulikust intelligentsist ja see on nende loomupärane suhtlemisviis, siis see meeldib teistele. Aga kui saad teada, et keegi, kes sinule nõnda läheneb, on teinud seda mingi raamatu või õpetuse kaasabil, tundub see korraga vastik ja alandav," mõtiskleb lavastaja. Haletsusväärsena tunneb end ilmselt ka lantimiskursusele registreeruja. "Raske öelda, kui paljud inimesed Eestis sellisel koolitusel osaleks, sest see on valdkond, kus on üsna keeruline iseendale tunnistada, et ma äpu olen."

Lavastus parodeerib ka tänapäeva meediat ja poptähekesi. Algajate lantijate ihalusobjekt on superstaar Mai-Liis Juuni, kes hakkab oma elu elama ka väljaspool teatrit. Sellest nädalast saab Linnateatri Youtube’i kanalis vaadata tema esimest muusikavideot, mil pealkirjaks "Hipster Loverboy". Teatritrupp soovitab laupäeval Hobuveskis esietendunud lavastust pigem nooremapoolsele publikule.

Mis saab edasi meeskonnast, kuhu kuuluvad peale Diana

Leesalu, Paavo Piigi, Maiken Schmidti ja Kaspar Velbergi veel Liis Lass, Märt ja Priit Pius ning Henrik ja Karl-Andreas Kalmet? "Me oleme neli ja pool aastat järjest kogu aeg ninapidi koos olnud. Võimalik, et kunagi teeme taas miskit täpselt sama seltskonnaga, aga nüüd üritame natuke sulanduda ka Linnateatri ülejäänud kollektiivi," arvab Diana.

"Mängu" autor võrgutas Britney Spearsi

2005. aastal avaldas Ameerika kirjanik ja ajakirjanik Neil Darrow Strauss (38) romaani "Mäng", mis kirjeldab, kuidas ta kahe aasta vältel Mystery varjunime kandva lantimiskunstniku käe all võrgutamistarkusi omandas ning ujedast ja enesekindlusetust mehest vastupandamatuks naistemagnetiks sirgus. Teos püsis kuu aega New York Timesi bestsellerite nimekirjas ja tõusis kohe pärast ilmumist Amazoni e-poe ostetuimaks raamatuks.

Neil Strauss ehk Style kasutas õpitud nippe ka kuulsusi intervjueerides. Näiteks leidis ta kohe ühise keele Britney Spearsiga, kes kohe tema numbrit küsis. Courtney Love kolis lausa temaga ühe katuse alla, elades mõnda aega lantimiskunstnike kommuunis, mis pesitses ühes Hollywoodi häärberis.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
Teet.Teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis